Terve päev on varutud Fjaðrárgljúfuri
kanjoni jaoks.
Kanjon oli kevadel turistidele suletud, pärast seda,
kui Justin Bieber seal video salvestas ja tema fännid kogu looduse maha
tallusid. Nüüd on jälle lahti, aga kanjoni põhjas sildi kohaselt enam kõndida
ei tohi. Kahju. Kanjonid näevad enamasti altpoolt imposantsemad välja kui
ülevalt. See on paraku selline koht, kus tuleb retuusides hiinlaste ja
sakslaste vahel küünarnukkidega omale teed teha. Mitte et inimesed põhjuseta
oleks siia tulnud, kanjon on vaatamist väärt. Tuleb lihtsalt peale passida, et
kellegi enesepilti ei astuks. Kuna rada on lühike ja vihma sajab, siis sulgun
peagi autosse raamatut lugema.
Tundub, et vihm ei kavatse järgi jääda. Sõidan
Kirkjubæjaklausturisse tagasi. Infopunktist pidi kohvi
saama. Lisaks saab sealt ka infot. Kuigi kavatsesin veidi lugeda ja siis
jalutada telkimisplatsilt algavat lühikest rada, küsin siiski, milline
on tee Langisjóri ehk pikkjärveni. Väidetavalt täitsa kobe tee. Kuna midagi paremat
teha pole ja infopunkt ei ole koht, kus võiks kohvi taga paar tundi raamatut
lugeda, siis sõidan vaatama, kas järv pilvede vahelt paistab. Poolel teel saan
aru, et järv on kaugemal kui ma arvasin ja kogu teekonnaks bensiini ei jätku.
Puudulik ettevalmistus. Vihmapiiskade vahelt paistev maastik on siiski rabav ja
otsustan sõita täpselt nii kaugele, et jõuaks bensujaama tagasi, ja lihtsalt
veidi mööda teed jalutada või midagi. Jõuan kohani, kus tuleb läbi vee sõita.
Uurin asja ja sõidan jõkke. Teisel kaldal on adrenaliin kõrgemal kui enne, aga
midagi hirmsat ei juhtu.
Silman matkarada väikeste koskede suunas. Rada
kulgeb piki jõge, jõgi läbib mitut toru, mille laava on uuristanud. Vägev.
Üldse on kogu maastik katki rebitud ja selle peale on hiljem sammal kasvanud.
Vot kui selle energia annaks purki pista, mis niimoodi maapinda tükeldab. Koha
nimi on Eldgjá ehk tulekanjon ja siin toimus aastal 934 viimase tuhande aasta
maailma suurim vulkaanipurse.
Jõuan parklasse, kust lähtuvad uued rajad. Siia
oleks võinud mitmeks päevaks tulla. Longin Óræfafossi-nimelise koseni ja
ringiga ülevalt kanjoniserva pidi tagasi. Kosk kukub kahes jupis üle serva.
Tunduvalt muljetavaldavam kosk kui Seljalandsfoss või Skógafoss, tuleb tunnistada. Ei
tea, kuidas siin päikesega välja näeb, aga pilvedega on väga lahe. Üles ronides
katab pilv osa orgu kinni ja kogu vaade muutub eriti unenäoliseks. Inimesi siin
millegipärast ei ole. Paar autot tuli teel vastu ja rajal kohtasin kolme tunni
jooksul ühte perekonda ja kahte paari.
Tagasitee läheb kuidagi kiiremini, mere kohal on
selgeks läinud. Võtan bensujaamast termosetäie kohvi ja lähen memuaare
kirjutama.
Lisa kommentaar