Melrakkaslétta

Melrakkaslétta, rebasetasandik, on kõige hüljatum paik kogu Islandil. Kui mitte geograafiliselt, siis vähemalt vaimselt on see nii kaugel Reykjavikist kui siin saare piires üldse minna saab.

Teen prooviväljalennu. Vihma hakkab väga aktiivselt sadama ja tulen tuppa tagasi.

Pärastlõunal jääb vihm ootamatult järgi ja tekib võimalus poolsaarele ring peale teha. Ringi peal on asju ja kohti.

Rauðinúpur on igivana vulkaanikraater, mille servas punased kaljud ja kõrval kaks kivitorni. Üks lindudega, üks ilma. Kõva tuul. Vihm hakkab uuesti.

Rifstangi on mahajäetud koht 68 meetrit põhja pool kui Hraunhafnartangi, Islandi suure maa kõige põhjapoolsem koht. Kuna nendega ei ole asi päris selge, siis tuleb pöörijoonel ära käia, aga sinna läheb veel paar päeva aega.

Olen aklimatiseerunud. 15 kraadi on väga soe ilm ja soe aluspesu tundub üleliigne.

Raufarhöfni, Islandi kõige põhjapoolsema asula servale on püsti pandud kivijurakad. Need peaks olema mingil moel seotud päikese asukohaga. Päike on teinud horisondile kitsa oranži triibu.

Kui lahtisest uksest sisse astun, avastab kohvik, et ta on juba kolm minutit kinni olnud. Lahti on hotellirestoran. Selles jauravad kaks meest, üks veenab teist mitte enam uut klaasi tellima, mispeale too kohe kaaslase lahkudes pudeli viina ostab.