Öösel tundub, nagu tahaks tuul majal katust pealt
puhuda.
Õnneks ei saa ta seda mulle näole vajutada nagu
telki. Erikarvalisi pilvi on taevasse riputatud. Ilmateade väidab, et
pärastpoole on vähem tuult ja rohkem päikest. Veedan hommikupooliku seega
islandi keele sõnadega ja viin pesu pesta.
Siinsamas lähedal on Héraðssandur, tohutu pikk musta
liiva täis rand. Valmistun suuremaks liivatormiks, aga üllatuslikult polegi
mere ääres nii palju tuult. „Mere ääres“ on muidugi suhteline. Auto saab jätta
merest umbes viie kilomeetri kaugusele. Mereni jõudmiseks tuleb läbida hulk
omapärast maastikku. Liivadüünid, veelombid. Värvilised puhmad segiläbi lindude
jalajälgede ja väljaheidetega. Üksikud kõrged rohtu kasvanud künkad. Meri
vahutab mis hirmus. Kusagil sisemaa pool paistab kogu aeg päike. Teen
paaritunnise suvalise kujuga tiiru ja sõidan tagasi Bakkagerðisse.
Käin kirikus Kjarvali altarimaali vaatamas. Jóhannes
Sveinsson Kjarval oli Islandi kunstnik, kelle nime kannab üks osa Reykjaviki
kunstimuuseumist ja kes veetis oma suvesid siinkandis. Kirikusse on ta maalinud
mäejutluse kohaliku maastiku taustal ja selle alla on valitud piiblitsitaat, mille
üle olen pikka aega juba pead murdnud: sælir eru fátækir í anda því að þeirra
er himnaríki (õndsad on vaimust vaesed, sest nende päralt on taevariik). Et mis
mõttes vaimust vaesed? Napakad, ignorantsed, Pühast Vaimust vaesed? Ja
sellepärast et nende päralt on taevariik. Mitte et kui on vaimust vaesed, siis
on taevariik. Istun veidi, aga ei saa ka siin targemaks.
Lähen hoopis söön kalasuppi kohvikus, mille seintel
ripuvad Kjarvali joonistused kohalikest inimestest.
Pesumaja on ühe soki ära kaotanud, mis leidub pärast
läbiotsimist siiski pesumasinast.
Kommentaarid
Lisa kommentaar