Hommikul püüab tuul mulle telki näole suruda.
Väljas on külm ja ka öösel oli esimest korda külm. Taevast
katavad ebaühtlased potisinised pilved.
Otsustan süüa telgis. Poole söögiteo pealt hakkab
sadama. On ju võimalus vantsida tuldud teed tagasi maanteele ja otse Bakkagerðisse.
A vast läheb ilm ikka päeva peale paremaks. Panen kohe vihmariided selga ja
jätan sooja pesu igaks juhuks alla.
Esimesest jõest pääsen üle ühe kuiva jalaga,
järgmises saavad mõlemad märjaks. Kipun ka tuult alla võtma ja nüüd võiks küll
kott raskem olla.
Nii kui rada kruusateelt ära keerab, siis ta kohe ka
käest kaob. On ainult kaks tokki ja edasi lage väli. Lage väli on täis kive ja
lirtsuvat sammalt. Võtan sihikule esimese gepsus märgitud punkti. Seal leian
raja. Ja kaotan taas. Ja leian uuesti. Hakkan aru saama, mis neile Läti
neiudele siin ei meeldinud. Pilvest kooruvad välja härmas mäetipud. See seletab
imelikke õhus lendlevaid terakesi. On suur tume mägi liustikuga, taamal laiutab
tumesinine tasandik.
Mõningase vaevaga surun ennast tuulest läbi Stórurðini.
Tohoh. Ma seni väga ei süvenenud, mis see on. Keegi on hiiglaslikud
kärnkonnanahaga kaetud kivimürakad laiali loopinud, nende vahel on mõned
türkiissinised lombid, erkrohelise samblaga ääristatud ojad ja lammaste pügatud
kena telkimisplats. Või noh, haldjatele ja trollidele ei pruugi meeldida, kui
siin telgitaks. Igatahes täiesti sürr päkapikumaa.
Söön veidi, vaatan kaarti. Tuvastan, et viimast
rajajuppi ka gepsus ei ole. Lahkudes näen üle mitme päeva jälle paari matkajat.
Hakatuseks tuleb üles ronida. Rajatokkidega on umbes
sama seis mis enne. Turistil on sellistes oludes keeruline jälgida üleskutset
püsida märgistatud rajal. Enamuse tokkidest ma lõpuks leian siiski üles. Harjutamise
asi. Kui kohe ei leia, siis tuleb gepsus oleva punkti ja maastiku abil
mõistatada, kuidas oleks kõige mõistlikum minna, ja tavaliselt leidub seal ka
rada.
Terad õhus hakkavad liikuma hulgakaupa ja suurtel
kiirustel. Seda ilma pole veel olnud. Lumi valmistub maad katma. Kus on nüüd
Katariina Jee?
Tuleb läbida nõlv musta püstloodis mäe alt ning lumelaikude
ja kivide vahelt. Nõlva lõppedes tuleb ronida üles kurule, kust edasi peaks kõik
minema rõõmsalt allamäge. Kurult on näha, et Bakkagerðis paistab päike ja
vahused lained randuvad maalilises poolkaares. Samal ajal püüab tuul mult
kaamerat käest rebida ja mind kummuli lükata.
Allamäge on lihtne. Korraga toimub ees arusaamatu liikumine.
Autoteed seal minu teada ei ole. Põhjapõdrad jooksevad läbi jõe. Nüüd võiks
olla kaasas midagi muud kui lainurkobjektiiv. Vaatame siis lihtsalt üksteist.
Inimene on siin põdra jaoks oht, sest kuna neil looduslikku vaenlast ei ole,
peetakse neile „arvukuse kontrollimiseks“ jahti. Inimene arvab ju ikka, et ta
peab loodust koristama. Praegu on jahihooaeg. See punt põtru pääseb üle mäe putku.
Külas tagasi. Auto on alles. Olen maha vantsinud
97,36 kilomeetrit.
Mul on hostelihinnaga hotellituba, kus on omaette
pesuruum. See on siinkandis suur asi. Laotan kohe kõik asjad laiali. Keedan ennast
duši all. Söök ja internet kaovad nagu kerisele. Söömast tagasi tulles on
väljas vastikult külm ja vihmane. Miks inimesed siia küll tulevad? Tuul
lammutab ümber maja.
Kommentaarid
Lisa kommentaar