Korjan hommikul osa nodi autost kaasa ja jätan auto
sadamasse.
Väiksele praamile laaditakse hunnik kaste ja kümmekond
inimest, teenindav personal sealhulgas. Praam viib üle kiigutava mere
päikesepaistesse ja nii võib unustada juba eile õhtul selja taha kogunenud
tohutu paksu helelilla pilvemassi.
Sõit Grímsey saarele kestab kolm tundi. Grímsey seisab
polaarjoonel ja on Islandi kõige põhjapoolsem asustus. Peale pöörijoone on siin
natuke üle viie ruutkilomeetri maad, umbes 80 inimest, rohkelt lambaid,
hobuseid ja linde, sadam, lennuväli, pood-restoran, kaks külalistemaja,
telkimisplats ja ujula.
Elan sadama kõrval Gullsóli külalistemajas. Tuba
on tilluke, aga armas, ja sinna viib laevatrepp. Tüdruk vastuvõtulauas on
saarel sündinud ja üles kasvanud, kuid õpib praegu Reykjavikis. Uurib, kui kaua
ma juba Islandil elan. Aga ma ei elagi.
Ilusa ilma ärakasutamiseks jalutan pöörijooneni. Eri
kohtades asuvad tähised näitavad, et joon on viimase paarisaja aastaga tublisti
põhja poole liikunud. Niimoodi libiseb saar varsti joonelt maha. Võib-olla jõuab
joone pealt järje peale. Turism aitab järjele saamisele tublisti kaasa. Isegi
lindude arvukus on kasvanud pärast seda, kui enam nii agaralt linde ei jahita
ega nende mune korjata. Põhiline vaatamisväärsus lunnid on paraku augusti
alguses lahkunud kaugele merele toituma ja tulevad tagasi alles aprillis. Kodu
valvavad mõned kajakad.
Suure maa poolt tulevad pilved saadavad kohale ühe
vihmasabina teise järel ja katavad päikese. Merelt on näha, kui kaugel järgmine
vihm on. Horisont sügeleb edasi-tagasi.
Restoran on üllatuslikult lahti ja mahutab kahte
kolmest turistiseltskonda, kes minuga koos tulid ja pärastlõunal sama praamiga
tagasi lähevad. Nii saan mina ka praetud turska ning poest piima ja skyri. Pood
on iga päev tund aega lahti. Peale piima ma kõik muu kolmeks päevaks vajaliku
soetasin eile Dalvíkist, sest restoran on korraliselt lahti ainult suvel, muul
ajal ainult kokkuleppel. Daamidega, kes seal askeldavad, saab kohe ka homseks õhtusöök
kokku lepitud.
Külalistemajas elab lisaks mulle blond noormees, kes
sulgeb ennast mitmeks tunniks vaikselt oma tuppa. Ega tal palju muud üle ei
jää, sest mina olen vallutanud köögilaua ja jälgin, kuidas akna taga taevas vahelduvad
värvid, päike ja vihm. Hiljem tuleb välja, et tegu on Islandile kolinud
taanlasega, kelle nimi on Mark. Islandil on ilus loodus ja rahulik. Läheb oma
tuppa raamatut lugema. Võib-olla on maailmas palju toredaid inimesi, kes vaikselt
oma toas raamatut loevad ja sellepärast saab valdavalt kuulda ja näha mingeid
totakaid.
Kommentaarid
Lisa kommentaar