Norskajatel peaks olema omaette palat.
Või siis peaks neil olema keelatud ööbida hostelis
teiste inimestega samas toas.
Hommik on autos istumiseks sobivalt vihmane. Mäed on
jälle kadunud. Tuul ajab kosed üles tagasi ja püüab autot teelt ära puhuda.
Kõige otsem tee Hengifossini läheb Öxi kaudu. Mis
see Öxi on, see vihma vahelt ei selgu. Igatahes on kruusatee, mis on vürtsitatud
17-protsendiste tõusudega. Kohe alguses on üks suvakosk ja saksa poiss autoga.
Teatab, et edasi nähvatus puudub ja tees on palju auke.
Aukude hulk ilmselt küll sõltub taustsüsteemist, kas
selleks on Saksamaa kiirteed või hiljutine kogemus Himaalajaga. Udu on aga küll
vinge, varjab hästi vaateid ja hoiab seega kõvasti aega kokku. Äsja vihmas
puhtaks saanud auto on jälle katuseni porine. Seda ei saagi puhtaks, sest ees
sirab päike. Siinpool mägesid on puud. Ülepea-puud! Vaatan korra järve äärde,
mis on tegelikult jõgi ja kus elab uss-koletis.
Hengifoss on tehtud nii, et vesi kukub kõrgelt punaste
triipudega auku. Enne seda on Litlanesfoss, mille ümber on laava kuuekandilisteks
tulpadeks kivistunud. On inimesi ja on tuult.
Öömajaks on fantaasiaküllaselt sisustatud hostel
Egilsstaðiri servas. Vaja veidi plaani pidada, vaadata
matkaradade kaarti ja tuulekaarti ja vihmakaarti. Paistab, et matk hakkab homme
ja kestab kuus päeva. Kõige suurem väljakutse on esimesel ööl mitte minema
lennata ja reedel mitte vihmasajusse uppuda. Matka kõrghetk saab kahtlemata olema
Šveitsi-Himaalaja võtmehoidja paigaldamine Valgesärgi mäele.
Lisa kommentaar