jalutuskäik Borgarfjörður-Brúnavík

Kui auto on tihedalt kraami täis, siis on seal väga keeruline matkaks kotti kokku pakkida, isegi kui on nimekiri ja enam-vähem teada, millises kotis või kastis miski on. Lõpuks jäin õhtusöögita. Lahti oli veel ainult bensujaama kiirtoidulett, kus minu kaardid millegipärast ei toiminud. Tsivilisatsioonis ei tundu ka matkatoit eriti ahvatlev.

Hommikul on autos veel mõningane segadus. Tuleb sõita Bakkagerðisse. See on idafjordide matkapealinn. Statistika järgi on idas kõige rohkem päikest. Seda statistikat ma tahaks nüüd tegutsemas näha.

Pealinnas avatakse kõik kohad kell kaksteist. Pood, kus müüakse matkaradade kaarte. Kohvik. Külalistemaja, kus võibolla ka müüakse kaarte. Kämpingus on personal kas vara hommikul või hilja õhtul. Seal müüakse tänaval tolgendavate turistide sõnul samuti matkaradade kaarte. Vaatan kämpingusse sisse, et äkki ikka mõni personal liigub. Leian kaks lätlast, kes on just saabunud kolmepäevaselt matkalt, mille järel nad veendusid, et matkamine on liiga raske, ja külla tagasi hääletasid. Nende kompanjon seikleb veel kusagil mägedes. Aitavad mul lobisedes veeta 20 minutit. Nüüd on poe avamiseni veel ainult pool tundi. Pargin ukse taha ja olen esimene kunde.

Hilja alustamisest pole lugu, sest mul pole plaanis väga kaugele minna. Kuus kilomeetrit mööda teed, mis võtab tunni, ja 4,5 km üle kuru, mis võtab kaks tundi. Kuru on 350 meetrit kõrge. Mitte 3500. Raja kõrval on kuremarju ja mustikaid. Maiustamiseks ei pea kaugele minema, sest õnneks lääne-eurooplased maast marja suhu ei pane. Loodetavasti pole nad ka taibanud nende peale pissida.

Tuul on kõva. Seepärast ongi plaan mitte minna kaugele, vaid ööbida Brúnavíki hädaabimajakese kõrval, et suure tuule korral majja hädale minna. Vastu tuleb päris mitu inimest, populaarne koht.  Mäed on kuidagi rohmakamad kui Hornstrandiril ja kõik on üldse täitsa teistmoodi. Väljaarvatud palju rohelust ja märga maad.

Mul on esimest korda kaasas täiskomplekt talve jooksul kokku kraabitud kergmatkamise varustust. Mõnusad pehmed matkatossud, ameeriklaste õmmeldud telk, udukerge paks magamiskott, kergemate vastu vahetatud söögitarvikud, puidust varrega lastehambahari. Igaks juhuks veidi raskem Bergansi seljakott (veidi raskem kott kaalub 1,3 kilo ja ameeriklaste spartalikum 900 midagi grammi). Kõik vutlarid ja pakendid on maha jäetud ning kogu nodi veekindlates või minigrip-kottides. Kaameral on ees väike lainurkobjektiiv ja peale kahe varuaku muud fotokraami pole. Ainult üks raamat. Aga on tahvel ja akupank kaarditäpi laadimiseks. Kogukaalu ei tea, sest paraku on just selle väljaselgitamiseks kaasa võetud pagasikaalu patarei tühjaks saanud. Aga tundub, et võiks olla kusagil 10 ja 15 kilo vahel. Seda siis senise 20-25 kilo asemel. Igatahes ei tunne ma mingit vajadust kotti tassimisest puhkamiseks pause teha. Varem olid sellised pausid tavalised.

Pargin ennast hüti lävele. Uitan ringi, inventeerin kive. Siin on eriti ägedad triibulised kivid. Vaatan koolmekoha homseks üle. Näeb välja märgade jalgade moodi. Lambad. Selle peale ma ei mõelnud. Hornstrandiril lambaid pole ja võib igast ojast muretult juua. Siin on  see kahtlane, aga mis teha.

Kui edasi-tagasi saalimine lõpeb, siis panen telgi üles, loen raamatut ja vahin merd. Teen süüa. Nagu ikka. Liiga hilja tuli mõte, et oleks täna võinud ju veel edasi minna. Samas, mul on hooajavälise hinnaga öömaja ootamas alles 1. septembril, nagunii tuleks üks öö kusagil tolgendada.

Kohe kui päike on mäe taha kadunud, läheb jahedaks, kuigi lahe vastaskaldale on osa päikest veel maha jäänud. Tuul vaibub maha.