Strandirist Akranesi

Tema pooldab tammimist ja elektrijaama. Seda pooldavat kõik kohalikud. Elektriga on piirkonnas asjad kehvasti, lisaks on tee talvel kolm kuud kinni ja poes käiakse üle mäe mootorsaaniga. Hotell on lahti, aga turistid ei pääse kohale, kui nad just suusatades ei tule. Korraliku tee ehitamist on üle 20 aasta edasi lükatud. Ísafjörðuris on pidevad elektrikatkestused, mille puhul käiatakse diiselgeneraatoreid. Kõik need mured lahendaks elektrijaam nagu võluväel. Arusaadav, selliselt ei oleks loodusesse jälje jätmise põhjuseks inimlik ahnus, vaid taastuvenergia kasutamine, mis teeks inimeste elu piirkonnas lihtsamaks. Alternatiivina võiksid nad kõik Reykjavikki kolida. Kahtlejad samas väidavad, et kuna tulevase elektrijaama omanikud on suures osas välismaa firmad ja seotud silikoonitehasega, hakataks elektrit kasutama suurtööstuse, aga mitte kohalike jaoks. Turism on aga Islandi suurim majandusharu ja müüb ennast just puutumatu loodusega. Magnús samas väidab, et viimased kaks aastat ei ole keegi tema juures Hvalá pärast peatunud. No mina nüüd peatusin. Teised on metsikult telkinud.

Vihma sajab nii paksult, et horisont on kadunud. Tee on jõgi on tee. Pilves vilksatavad kümned helevalged kosed. Raadio räägib, et lõunapoole on ojad jõgedeks arenenud ja mõned turistid teelt pühkinud, keda on olnud vaja helikopteriga välja õngitseda. Sellise ilmaga ei oleks tõesti olnud eriti mugav matkata ja telkida.

Teen peatuse Hólmavíkis, et süüa ja vaadata nõiamuusemit. Nõidu põletasid nad peamiselt Läänefjordides eriti agaralt 17. sajandi teisel poolel ja nõiad olid enamasti mehed.

Lähen vihmapakku Akranesi, kus on Húsafellile, minu järgmise avantüüri sihtkohale, kõige lähem, odavam ja pildi järgi ilusam hostel.