Vaikse veega hommik.
Õhtune tuul on lahtunud. Päike kerkib aegamisi
oositaguse metsa kohale. Nõlvakul kasvab kampade viisi harakkuljuseid. Kaugelt
kostab sookurgede kluugutamist.
Hakkame väntama Korpilahti suunas, kui ühtäkki on teel punt otttänakuid, kirjud autod vaipadele pargitud. Meie valitud teed pidi ei saa minna, seal kihutatakse. Tuleb teha ca 10-kilomeetrine ring. Oeh. Mida head on maailmale andnud rallisport?
Putkilahti kandis hakkame ringi vaatama kohviku järgi. Kohvik on igaveseks ajaks suletud, kuigi selle asukohas lehvib räme vahvliküpsetamise lõhn. Võibolla lõhn on jäänud ajast, mil kohvik oli veel avatud. Igatahes me ei suuda tuvastada selle allikat. Pargime siis ennast päikese kätte trepile ja sööme sadulakotis leiduvaid kuivikuid pasteediga.
Rajale jäävad jupid suurt maanteed ja Kärkiste sild üle Päijänne järve. Tuntud ka kui Pekkarineni sild kohaliku poliitiku järgi, kes silla välja võitles. Eks tal oli seda endal vaja. Järv on tohutu jurakas, ulatub siit kuni Lahtini välja ja annab Helsingile joogivett.
Korpilahtis teeme boksipeatuse, vaatame burksiputka terassilt päikeseliselt unist väikelinna. Proua putkapidaja vabandab, et unustas kohvi tuua. Ühesõnaga kohvi ei saa.
Eelmiste päevade väsimus on veel lihastes, lisaks on mu uue ratta sadul piinavalt kõva. Muidu on tore ratas: kerge, kiire vabajooksuga, mugavate käetugedega. Ainult sadul ei kõlba kuhugi. Seda kiruti ka kommentaariumis, et miks ratast ei saa osta ilma sadulata, kui see tuleb nagunii välja vahetada. Kirujatel oli õigus.
Otsustame Oravivuori vahele jätta, et päevane läbisõit jääks alla 100 km. Nikerdame suure maanteega paralleelseid kruusateid pidi ja pääseme enamusest liiklusest. Edasine läheb läbi taluõue, kus hobuste juures askeldav naine sõbralikult viipab, ja mööda hämarduvaid põllu- ja metsavaheteid, kahel pool lupiinid, tulikad ja õitsev naat. Üks peatus tuleb sookurgede vaatluseks.
Täiesti kurnatuna laekume Pirttijärvi majutusasutuse õuele. Proua perenaine arvab, et oleme suure kangelasteoga hakkama saanud ja paneb sauna hakkama. Onn on veidi eemal pisikese järve ääres. Käime kohe vees ja siis saunas. Oleme unustanud saunaõlled, aga saame küsimise peale pisikese kokkamiseks mõeldud karuõlle. Perenaine ei joo üldse alkoholi, mistõttu muid joovastavaid jooke majapidamises pole. Pärast sauna saab õues sääski toita ja vaadata puulatvu sinise taeva taustal.
Hiljem võime oma hiidaknast jälgida, kuidas järv hakkab tegema auramisliigutusi. Udutordid keerlevad, lähenevad, tantsivad. Teisel pool järve laulavad vaikselt ja järelejätmatult linnud.
Rattasõitu 93 km.
Hakkame väntama Korpilahti suunas, kui ühtäkki on teel punt otttänakuid, kirjud autod vaipadele pargitud. Meie valitud teed pidi ei saa minna, seal kihutatakse. Tuleb teha ca 10-kilomeetrine ring. Oeh. Mida head on maailmale andnud rallisport?
Putkilahti kandis hakkame ringi vaatama kohviku järgi. Kohvik on igaveseks ajaks suletud, kuigi selle asukohas lehvib räme vahvliküpsetamise lõhn. Võibolla lõhn on jäänud ajast, mil kohvik oli veel avatud. Igatahes me ei suuda tuvastada selle allikat. Pargime siis ennast päikese kätte trepile ja sööme sadulakotis leiduvaid kuivikuid pasteediga.
Rajale jäävad jupid suurt maanteed ja Kärkiste sild üle Päijänne järve. Tuntud ka kui Pekkarineni sild kohaliku poliitiku järgi, kes silla välja võitles. Eks tal oli seda endal vaja. Järv on tohutu jurakas, ulatub siit kuni Lahtini välja ja annab Helsingile joogivett.
Korpilahtis teeme boksipeatuse, vaatame burksiputka terassilt päikeseliselt unist väikelinna. Proua putkapidaja vabandab, et unustas kohvi tuua. Ühesõnaga kohvi ei saa.
Eelmiste päevade väsimus on veel lihastes, lisaks on mu uue ratta sadul piinavalt kõva. Muidu on tore ratas: kerge, kiire vabajooksuga, mugavate käetugedega. Ainult sadul ei kõlba kuhugi. Seda kiruti ka kommentaariumis, et miks ratast ei saa osta ilma sadulata, kui see tuleb nagunii välja vahetada. Kirujatel oli õigus.
Otsustame Oravivuori vahele jätta, et päevane läbisõit jääks alla 100 km. Nikerdame suure maanteega paralleelseid kruusateid pidi ja pääseme enamusest liiklusest. Edasine läheb läbi taluõue, kus hobuste juures askeldav naine sõbralikult viipab, ja mööda hämarduvaid põllu- ja metsavaheteid, kahel pool lupiinid, tulikad ja õitsev naat. Üks peatus tuleb sookurgede vaatluseks.
Täiesti kurnatuna laekume Pirttijärvi majutusasutuse õuele. Proua perenaine arvab, et oleme suure kangelasteoga hakkama saanud ja paneb sauna hakkama. Onn on veidi eemal pisikese järve ääres. Käime kohe vees ja siis saunas. Oleme unustanud saunaõlled, aga saame küsimise peale pisikese kokkamiseks mõeldud karuõlle. Perenaine ei joo üldse alkoholi, mistõttu muid joovastavaid jooke majapidamises pole. Pärast sauna saab õues sääski toita ja vaadata puulatvu sinise taeva taustal.
Hiljem võime oma hiidaknast jälgida, kuidas järv hakkab tegema auramisliigutusi. Udutordid keerlevad, lähenevad, tantsivad. Teisel pool järve laulavad vaikselt ja järelejätmatult linnud.
Rattasõitu 93 km.
Lisa kommentaar