Tõstame kirikusaalis toolid jälle paika ja saame
kaasa hunniku saia.
Kaardil tundus Hyyppäänvuori olevat kohe
siinsamas ümber nurga. Nurk on päriselus ligi 20 kilomeetrit. Järved peegeldavad
süngelt tumedat taevast. Lahkume asfaldilt kruusateedele, kuhu on asetatud Hyyppää-kirjaga
käsitöösilte. Parklast saab natuke mööda rada edasi sõita, siis jäävad rattad
tõkkepuu juurde. Sääsed on juba ootel. Rada tõuseb mäkke metsast, kus puujuured
üle kivide sirutuvad nagu kive anda juurde maa alla tõmmata. Mõned puud
kasvavad nahhaalselt kividel. Mäe otsast alla vaadates tundub justkui poleks
Soomes midagi muud peale järvede ja metsa. Kunagi on see kaljurahn olnud merepõhi.
Kostab lepalindu ja metskiuru. Vaatame vaate ära ja sööme Mari ema kaasapandud
keerusaiad. Saabuvad teised inimesed koos kaasavõetud vihmasabinaga. Lahkume
sama teed alla ja tagasi asfaldile.
Järgmine kõrvalepõige on vaatama Pönttövuore vana raudteetunnelit. Meil on rada joonistatud võimalikult lühike. Maastikul seal üldiselt mingit rada ei ole. Rattad jäävad kase najale ja asjatundjad suunduvad olukorraga tutvuma. Sookailune mets on kergelt navigeeritav, raiesmik põhimõtteliselt ka. Kraav ja tihnik on veidi tüütud. Tunnel on olemas. Ehitati eelmise sajandi alguses, üle kilomeetri pikk ja pulksirge. Tunnelisuule on ämblik kudunud ette raudvõre. Vähemalt selline mulje sealsest installatsioonist jääb. Teeme pildi ära ja rähkleme tagasi. taevasse valmistub kerkima pajapõhjakarva pilv.
Pilve trotsides paneme kiirelt nahka samuti Lievestuorest kaasa tulnud küüslaugusaia, teeme uue ja sirgema marsruudi. Nii pääseme plagama kuklasse kerkiva lilla pilve eest. Järgnevad mõõdukad künkad mõõduka kruusaga. Künkad tuvastas Google, kruusa tuvastasime meie. Viimase otsa mets on Lahemaa-tüüpi helge männik.
Lõikame otse Toivakkasse, kus hakkab lõpuks sadama. Varjume kirikusse, mis on lahti, kuigi sildi järgi peaks olema juba kinni. Siin on vaatamist väärt laemaalid, mis omal ajal kenakese skandaali tekitasid. Pastor teatas, et tema tsirkuses jutlust ei pea, ja keeras ukse kunstniku ees lukku. Kogudus eelistas tsirkust.
Maalide vaatamise aegu on vihma asemele tulnud reibas päikesepaiste. Tähistame seda burksi ja kohviga. Püsikliendid vaatavad meid arvustavalt, aga jõuavad lahkuda selleks ajaks, kui saabub veel üks rattamatkaja, kes rattalt enne putkasse sisenemist kogu varustuse demonteerib ja tuppa kaasa võtab. Kas ta teab midagi, mida meie ei tea, või on ta esimest korda Soomes. Tema ratta kõrval seisavad nimelt meie omad, lukustamata, sumadanid, kompuutrid ja seikluskaamera õieli.
Veel veidi maad on nüüd Leivonmäki rahvusparki, kus meil veider pinnavorm välja vaadatud. Jääaja liustikujõe setted on kuhjatud pikaks peenikeseks vonklevaks poolsaareks, mille keskel on laavu. Laavu on uuem. Vastu tuleb reipalt naeratavaid seeniorrattureid. Mis neil viga naeratada, neil on tuul tagant. Me peame ka allamäge väntama.
Laavu juures on juba soomlane, paneb laavu taga võrkkiike üles ja võitleb tuulega. Sätime end laavusse tuulevarju, kasutame juhust, et laavu meid mõnevõrra varjab ja läheme paljalt ujuma. Kui soomlane on tuule seljatanud, tuleb ta meie ukse ette vorsti grillima. On Jyväskyläst.
Pärast õhtusööki kõnnime poolsaare tippu. Varjud tantsisklevad puudel. Kuulame haavalehtede klõbinat. Tipus on üksik kollane võhumõõk. Tuul vaibub, järv tardub peegliks.
Järgmine kõrvalepõige on vaatama Pönttövuore vana raudteetunnelit. Meil on rada joonistatud võimalikult lühike. Maastikul seal üldiselt mingit rada ei ole. Rattad jäävad kase najale ja asjatundjad suunduvad olukorraga tutvuma. Sookailune mets on kergelt navigeeritav, raiesmik põhimõtteliselt ka. Kraav ja tihnik on veidi tüütud. Tunnel on olemas. Ehitati eelmise sajandi alguses, üle kilomeetri pikk ja pulksirge. Tunnelisuule on ämblik kudunud ette raudvõre. Vähemalt selline mulje sealsest installatsioonist jääb. Teeme pildi ära ja rähkleme tagasi. taevasse valmistub kerkima pajapõhjakarva pilv.
Pilve trotsides paneme kiirelt nahka samuti Lievestuorest kaasa tulnud küüslaugusaia, teeme uue ja sirgema marsruudi. Nii pääseme plagama kuklasse kerkiva lilla pilve eest. Järgnevad mõõdukad künkad mõõduka kruusaga. Künkad tuvastas Google, kruusa tuvastasime meie. Viimase otsa mets on Lahemaa-tüüpi helge männik.
Lõikame otse Toivakkasse, kus hakkab lõpuks sadama. Varjume kirikusse, mis on lahti, kuigi sildi järgi peaks olema juba kinni. Siin on vaatamist väärt laemaalid, mis omal ajal kenakese skandaali tekitasid. Pastor teatas, et tema tsirkuses jutlust ei pea, ja keeras ukse kunstniku ees lukku. Kogudus eelistas tsirkust.
Maalide vaatamise aegu on vihma asemele tulnud reibas päikesepaiste. Tähistame seda burksi ja kohviga. Püsikliendid vaatavad meid arvustavalt, aga jõuavad lahkuda selleks ajaks, kui saabub veel üks rattamatkaja, kes rattalt enne putkasse sisenemist kogu varustuse demonteerib ja tuppa kaasa võtab. Kas ta teab midagi, mida meie ei tea, või on ta esimest korda Soomes. Tema ratta kõrval seisavad nimelt meie omad, lukustamata, sumadanid, kompuutrid ja seikluskaamera õieli.
Veel veidi maad on nüüd Leivonmäki rahvusparki, kus meil veider pinnavorm välja vaadatud. Jääaja liustikujõe setted on kuhjatud pikaks peenikeseks vonklevaks poolsaareks, mille keskel on laavu. Laavu on uuem. Vastu tuleb reipalt naeratavaid seeniorrattureid. Mis neil viga naeratada, neil on tuul tagant. Me peame ka allamäge väntama.
Laavu juures on juba soomlane, paneb laavu taga võrkkiike üles ja võitleb tuulega. Sätime end laavusse tuulevarju, kasutame juhust, et laavu meid mõnevõrra varjab ja läheme paljalt ujuma. Kui soomlane on tuule seljatanud, tuleb ta meie ukse ette vorsti grillima. On Jyväskyläst.
Pärast õhtusööki kõnnime poolsaare tippu. Varjud tantsisklevad puudel. Kuulame haavalehtede klõbinat. Tipus on üksik kollane võhumõõk. Tuul vaibub, järv tardub peegliks.
Rattasõitu 82 km.
Lisa kommentaar