4000 saart

Irvitav peremees topib valged minibussi ja lühikese lubatud konditsioneeritud sõidu järel saadab piroogiga üle jõe. Teisel kaldal peab olema tema poeg bussiga, mis läheb 4000 saareni ehk Si Phan Donini. See on piirkond, kus Mekong enne Kambodža piiri hargneb kohati kuni 14 kilomeetri laiuseks, moodustades sisemaa-delta. Paadisõit oleks olnud ka võimalik, aga hirmus kallis.
Teisel kaldal toimub tohutu logistika. Saabub mitu bussi, osad valged võetakse bussist maha, osad pannakse peale, osa tõstetakse ühest bussist teise. Milline sellest ringisebivast seltskonnast on hotellimehe poeg, ei saa aru, väga võimalik, et kõik.
Pisike buss, kuhu meid istutatakse, on täis peatäit väljamagavaid valgeid ja nende kotte. Maastik on rohelisem kui seni, aga magades ilastava väljamaalase asemel eelistaksin oksendavat kohalikku...
Oleme välja valinud "suure saare" Don Khongi. Saab jalgrattaga ringi sõita. Bussipeatusest piroogiga üle ja majutuskohti inspekteerima. Esimene on küll odav, aga kujutaks endast elu ehitusplatsil. Valime järgmise, mis on suure tõenäosusega küla kalleim. Väga ilus igatahes, rõdu Mekongile ja puha. Jõgi on täis üksikuid põõsatutte, kui need kõik kokku lugeda, siis on väga võimalik, et saab neli tuhat saart. Sinna vahele võiks kajakkima minna, aga kajakkimiseks peab sõitma teisele saarele. Jääb ratas.
Vedeleme ühel ja teisel restoraniterassil ja siis oma rõdul raamatut lugedes. See saunakliima sulatab ära kogu mu energia. Külma maa inimene eelistab ikka oma kliimat. Pealegi, sõduril ei ole külm, vaid on meeldivalt jahe.
Oleme nüüd jalutanud mööda jõeäärset tänavat edasi ja tagasi, jääb veel üle õhtust süüa, siis saab päeva lugeda lõppenuks.