Hotellis on konditsioneer ja hommikusöök hinna sees. Süüa saab terassil
peenelt kaetud laudade taga, vaatega päikesetõusule.
Kõigele on nad ka
mõelnud. Eelmise hotelli omlett oli küll tunduvalt toekam.
Võtame kaks punast jalgratast ja suundume saarele ringi peale tegema. Läbi saare ja siis põhja poole tiir tuleb 35 km. Hommikuvalgus on mõnus, õhk ka jahedam kui õhtupoole. Saare keskosa peaks praegusel kuival perioodil meenutama Kalaharit, aga mõned külad on juba riisi kasvama pannud, mis tähendab, et põllud on erkrohelised. Külli saab oma vesipühvlid riisipõllul, haigrud seljas. Põld, küla, riis, tihnik. Saar on vaikne ja unine, liiklust on väga vähe. Muang Senis peetakse turgu.
Märkan tihniku taga vett ja avastame ranna, kus on näha ainult pühvlite jälgi, mitte ühtegi inimest. Hämmastav. Töötab ujumistrenažöör. Edasi väntame juba tunduvalt värskematena.
Saar on väga rahulik, võibolla on see ka tingitud pühapäevast. Kui oma külla tagasi jõuame, tulevad vastu esimesed turistid. Ja meie saame juba minna kevadrulle ja arbuusikokteili manustama.
Pärast raamatulebopausi hotelli rõdul teeme tiiru saare lõunapoolses otsas. Järjest kollasemaks muutuv päike vajub roheliste põldude ja palmide kohal madalamale. Kuuleme esimest korda oma siinviibimise jooksul karaoket, millega ometi igal sammul hirmutatakse. Järjekordse wati juures keerame tagasi ja põikame jõeäärsele rajale. Sadama läheduses leiame üllatavalt suure kontsentratsiooni ilusaid hotelle. Niivõrd kui siin saarel üldse on midagi suures kontsentratsioonis peale vesipühvlite.
Õhtusöögiks praetud kala kleepuva riisiga. Toidame laua alla ilmuvaid kasse ja jätame söögikoha personali arvama, et sööme kalu koos peadega. Püüame oma peene hotelli restoranis pannkooki süüa, aga neil pole seal üldse midagi magusat. Hommikusöögi järgi ei oska nende kokakunsti kohta muidugi ka suurt midagi head arvata. Triivime seega tagasi nende nelja söögikohani, millest igaühes juba vähemalt korra istunud oleme.
Võtame kaks punast jalgratast ja suundume saarele ringi peale tegema. Läbi saare ja siis põhja poole tiir tuleb 35 km. Hommikuvalgus on mõnus, õhk ka jahedam kui õhtupoole. Saare keskosa peaks praegusel kuival perioodil meenutama Kalaharit, aga mõned külad on juba riisi kasvama pannud, mis tähendab, et põllud on erkrohelised. Külli saab oma vesipühvlid riisipõllul, haigrud seljas. Põld, küla, riis, tihnik. Saar on vaikne ja unine, liiklust on väga vähe. Muang Senis peetakse turgu.
Märkan tihniku taga vett ja avastame ranna, kus on näha ainult pühvlite jälgi, mitte ühtegi inimest. Hämmastav. Töötab ujumistrenažöör. Edasi väntame juba tunduvalt värskematena.
Saar on väga rahulik, võibolla on see ka tingitud pühapäevast. Kui oma külla tagasi jõuame, tulevad vastu esimesed turistid. Ja meie saame juba minna kevadrulle ja arbuusikokteili manustama.
Pärast raamatulebopausi hotelli rõdul teeme tiiru saare lõunapoolses otsas. Järjest kollasemaks muutuv päike vajub roheliste põldude ja palmide kohal madalamale. Kuuleme esimest korda oma siinviibimise jooksul karaoket, millega ometi igal sammul hirmutatakse. Järjekordse wati juures keerame tagasi ja põikame jõeäärsele rajale. Sadama läheduses leiame üllatavalt suure kontsentratsiooni ilusaid hotelle. Niivõrd kui siin saarel üldse on midagi suures kontsentratsioonis peale vesipühvlite.
Õhtusöögiks praetud kala kleepuva riisiga. Toidame laua alla ilmuvaid kasse ja jätame söögikoha personali arvama, et sööme kalu koos peadega. Püüame oma peene hotelli restoranis pannkooki süüa, aga neil pole seal üldse midagi magusat. Hommikusöögi järgi ei oska nende kokakunsti kohta muidugi ka suurt midagi head arvata. Triivime seega tagasi nende nelja söögikohani, millest igaühes juba vähemalt korra istunud oleme.
Lisa kommentaar