Buss väljub pool kuus hommikul. Piletid saab probleemideta.
Bussis on veel mõned valged, muidu on buss pooltühi.
Sõidame pimedas kuhugi suunas, turg juba töötab. Tükk aega laaditakse kusagil kodinaid peale ja kui päriselt stardime, on juba enam-vähem valgeks läinud. Buss venib teosammul, asfalt on peaaegu kadunud. Mäed. Lisandunud kohalikud asuvad oksendama.
Vietnami piirilt saab ruttu üle, andamit ei küsita, viimane miilits lausa naeratab sõbralikult.
3 kilomeetri pärast on Laose piirikontroll. Esmalt libistatakse kõigil mingi vidinaga üle otsaesise. Minu puhul näitab vidin 35.3. Peast soojad vist Laosesse ei pääse. Saab ka vahetada allesjäänud dongid kippide vastu. Ja siis jätta neile sinna kohe osa kippe, sest on ette nähtud tasu teenuse ja ületundide ja kontrollimise eest. Kokku 9000 kippi, kviitung antakse ka. Pass ulatatakse tagasi sõnadega "Good luck, Sir!".
Lõpuks ometi saab siltidest midagi aru. Tuletan meelde lao tähed. Kui vietnamlased kirjutavad kõik silbid lahku, näiteks Hon Da, siis laod kirjutavad kõiksõnadühtejorussekokku.
Laos: kommunistlik riik, kirjaoskus 65%, keskmine eluiga 55 aastat, meditsiinisüsteem olematu. Tõsisema tervisehäda puhul soovitatakse spurtida lähima Tai piiripunkti suunas.
Külli on otsustanud haigeks jääda, võibolla malaaria.
Mäed jätkuvad, majad on pisut lobudikumad kui enne. Asfalti pole. Võitlen selja taga istuvate prantslastega akna avamise eesõiguse pärast. Esimeses suuremas külas teeb juht söögipausi ja minuga tuleb juttu rääkima poiss piirikülast. Tema sõidab Luang Phabangi kooli.
Harjumatult soe. Oleme jõudnud sügisest kevadesse.
Buss paneb meid maha jõe ääres, teisel pool on Muang Khoua. Sinna minnakse paadiga, kuhu kõik rivis kükitavad ja püüavad seejuures paati mitte ümber ajada.
Kui üle jõuame, on sakslane ja prantslane juba välja selgitanud, et kohe saaks edasi paadiga Nong Khiawsse. Kaks kohalikku ootavad rohkemat rahvast, kogu paat maksab 1 200 000 kippi. Meid on kokku koos veel ühe kolmese prantslaste seltskonnaga seitse. Meil oli muidu plaanis minna edasi järgmisel päeval, aga peamiselt sel põhjusel, et minu teada väljusid paadid hommikul. Kell hakkab üks saama. Kaupleme pisut hinna ja dollari-kipi kursi üle ning saame kaubale. Kuidagi kujuneb nii, et satun rahakogujaks ja piletihoidjaks.
Otsustan minna maha tund varem, Muang Ngois. Kirjade järgi veel ilusam kui Nong Khiaw. Ja võiks siis päev otsa seal ringi jalutada.
Lepime paadimehega kokku, et paat väljub poole tunni pärast ja suundume sööki otsima. Leidub koht, kus saame praetud nuudleid kanaga. Perenaine küsib, kas beerlaod ka ja pilgutab mulle seejuures silma. Muidugi. Laose õllemeistrid on saanud õpetust tšehhide juures. Beerlaod villitakse 650 ml pudelitesse.
Installeerime ennast paati ja võtame suuna lõuna poole. Päike paistab, ümberringi on džunglised mäed. Kohalike pealevõtmine ja mahapanek toimub umbes samamoodi nagu bussides. Palju on kärestikke ja mõni näeb päris karm välja. Kivi otsa sõites läheks see küna ilmselt tõesti hambatikkudeks. Meil on õnneks kindla käega kapten.
Tee edenedes saavad mägedest kaljud. Hakkab hämarduma ja seega lõpeb sõit kõigi jaoks Muang Ngois. Kunagine väike küla on paari aastaga hoogsalt arenenud ja laiendanud turistibungalod mõlemale poole jõge. Rippsilla asemel on korralik lai sild ja praegu on küla ligipääsetav ka maad mööda.
Valime Sunrise külalistemaja, rõdu vaatega jõele.
Vahetan veel pisut raha matkamehega, kelle juures valin seinalt poolepäevase ronimise mäe otsa. Mountain View Hike.
Pakutakse lao ja india sööki, kõik maitseb väga hästi, eriti papaiasalat. Meie juurde maandub sakslane, räägib oma reisidest. Tundub olevat selline riigikoguja tüüpi, st kollektsioneerib riike. Hirmus jutukas. Viimaks õnnestub põgeneda internetti. Kui mind sealt viisakalt välja visatakse, on kõik peale tsikaadide ja konnade juba magama läinud. Sealhulgas Külli. Koputamisele ta ei reageeri, seega tuleb mul mööda majaseina meie rõdule turnida ja siseneda akna kaudu. Kui tule kustutan, paistab läbi meie kuuriseina õnneks piisavalt valgust, et ennast sääsevõrgu alla paigaldada.
Sõidame pimedas kuhugi suunas, turg juba töötab. Tükk aega laaditakse kusagil kodinaid peale ja kui päriselt stardime, on juba enam-vähem valgeks läinud. Buss venib teosammul, asfalt on peaaegu kadunud. Mäed. Lisandunud kohalikud asuvad oksendama.
Vietnami piirilt saab ruttu üle, andamit ei küsita, viimane miilits lausa naeratab sõbralikult.
3 kilomeetri pärast on Laose piirikontroll. Esmalt libistatakse kõigil mingi vidinaga üle otsaesise. Minu puhul näitab vidin 35.3. Peast soojad vist Laosesse ei pääse. Saab ka vahetada allesjäänud dongid kippide vastu. Ja siis jätta neile sinna kohe osa kippe, sest on ette nähtud tasu teenuse ja ületundide ja kontrollimise eest. Kokku 9000 kippi, kviitung antakse ka. Pass ulatatakse tagasi sõnadega "Good luck, Sir!".
Lõpuks ometi saab siltidest midagi aru. Tuletan meelde lao tähed. Kui vietnamlased kirjutavad kõik silbid lahku, näiteks Hon Da, siis laod kirjutavad kõiksõnadühtejorussekokku.
Laos: kommunistlik riik, kirjaoskus 65%, keskmine eluiga 55 aastat, meditsiinisüsteem olematu. Tõsisema tervisehäda puhul soovitatakse spurtida lähima Tai piiripunkti suunas.
Külli on otsustanud haigeks jääda, võibolla malaaria.
Mäed jätkuvad, majad on pisut lobudikumad kui enne. Asfalti pole. Võitlen selja taga istuvate prantslastega akna avamise eesõiguse pärast. Esimeses suuremas külas teeb juht söögipausi ja minuga tuleb juttu rääkima poiss piirikülast. Tema sõidab Luang Phabangi kooli.
Harjumatult soe. Oleme jõudnud sügisest kevadesse.
Buss paneb meid maha jõe ääres, teisel pool on Muang Khoua. Sinna minnakse paadiga, kuhu kõik rivis kükitavad ja püüavad seejuures paati mitte ümber ajada.
Kui üle jõuame, on sakslane ja prantslane juba välja selgitanud, et kohe saaks edasi paadiga Nong Khiawsse. Kaks kohalikku ootavad rohkemat rahvast, kogu paat maksab 1 200 000 kippi. Meid on kokku koos veel ühe kolmese prantslaste seltskonnaga seitse. Meil oli muidu plaanis minna edasi järgmisel päeval, aga peamiselt sel põhjusel, et minu teada väljusid paadid hommikul. Kell hakkab üks saama. Kaupleme pisut hinna ja dollari-kipi kursi üle ning saame kaubale. Kuidagi kujuneb nii, et satun rahakogujaks ja piletihoidjaks.
Otsustan minna maha tund varem, Muang Ngois. Kirjade järgi veel ilusam kui Nong Khiaw. Ja võiks siis päev otsa seal ringi jalutada.
Lepime paadimehega kokku, et paat väljub poole tunni pärast ja suundume sööki otsima. Leidub koht, kus saame praetud nuudleid kanaga. Perenaine küsib, kas beerlaod ka ja pilgutab mulle seejuures silma. Muidugi. Laose õllemeistrid on saanud õpetust tšehhide juures. Beerlaod villitakse 650 ml pudelitesse.
Installeerime ennast paati ja võtame suuna lõuna poole. Päike paistab, ümberringi on džunglised mäed. Kohalike pealevõtmine ja mahapanek toimub umbes samamoodi nagu bussides. Palju on kärestikke ja mõni näeb päris karm välja. Kivi otsa sõites läheks see küna ilmselt tõesti hambatikkudeks. Meil on õnneks kindla käega kapten.
Tee edenedes saavad mägedest kaljud. Hakkab hämarduma ja seega lõpeb sõit kõigi jaoks Muang Ngois. Kunagine väike küla on paari aastaga hoogsalt arenenud ja laiendanud turistibungalod mõlemale poole jõge. Rippsilla asemel on korralik lai sild ja praegu on küla ligipääsetav ka maad mööda.
Valime Sunrise külalistemaja, rõdu vaatega jõele.
Vahetan veel pisut raha matkamehega, kelle juures valin seinalt poolepäevase ronimise mäe otsa. Mountain View Hike.
Pakutakse lao ja india sööki, kõik maitseb väga hästi, eriti papaiasalat. Meie juurde maandub sakslane, räägib oma reisidest. Tundub olevat selline riigikoguja tüüpi, st kollektsioneerib riike. Hirmus jutukas. Viimaks õnnestub põgeneda internetti. Kui mind sealt viisakalt välja visatakse, on kõik peale tsikaadide ja konnade juba magama läinud. Sealhulgas Külli. Koputamisele ta ei reageeri, seega tuleb mul mööda majaseina meie rõdule turnida ja siseneda akna kaudu. Kui tule kustutan, paistab läbi meie kuuriseina õnneks piisavalt valgust, et ennast sääsevõrgu alla paigaldada.
Lisa kommentaar