tšill

Ma ei oska ülesloetud numbritest küll midagi järeldada. On otsustanud ka mäe otsa ronida.
Mäkke liitub ka austraallane, oleme seega koos giidiga neljakesi. Ründame kaljuseina kohe külast. Giid ja austraallane spurdivad minema, üritan neil kannul püsida, sakslane jääb maha. Seega jääb tal õnneks pooleli jutt Euroopa majandusest ja Saksa pensionäride raskest elust. Ja ma mõtlesin, et Külli on väga jutukas...
Hämar tihnik vaheldub vaadetega, kohati on rada püstloodis ja turistide jalad liiva sisse astmed uuristanud. Põikleme mahalangenud puude ja abstraktseteks skulptuurideks väändunud tüvede vahel. Üleval on teravate kividega pisike platoo, kust vaade igas suunas. Täiesti super. Giid laseb meil tunnikese nautida ja pakib siis kaasavõetud lao lõuna lahti. Kleepuv riis, krehvtine tomatikaste, omlett ja pisut rohelist kraami. Õpime lao moodi ehk näppudega sööma. Kõik maitseb väga hea.
Libistame ennast alla tagasi, hoides kinni kividest, liaanidest ja puutüvedest nagu neli tarzanit. Laskumine võtab ka umbes tunnikese ja jalad on külla tagasi jõudes ikka päris pehmed. Lõpetuseks tšillime mahlakokteili saatel restoranirõdul.
Külli on vähe kosunud, soetanud omale kampsuni ja kohalikku raha. Jalutame kahe kilomeetri kaugusele koopasse, kus külaelanikud ennast ameeriklaste pommide eest varjasid. Põllutöid tehti öösel. Koobas on suur. Tagasi tulles kohtume muidugi sakslasega. Kulgeb õnneks vastassuunas, seega saab julgelt veel mahlakokteili jooma minna.
Õnnestub meelitada meie kuuriseinale paigaldatud kopsikust välja soe vesi.
Õhtustame india köögiga, kokaks ehtne hindu ja toit sellele vastav. Tutvustan Küllile chai masalat. Muidugi on olemas sakslane, kellel on kahtlemata suhtlemisvaegus.
Konnad.