pealinn

St mõnevõrra odavam kui aeglane turistihinnaga paat Haiphongist saarele. Enne bussi väljumist joome kõrval-kohvikus ühe kohvi, mis hiljem mõnele meist karmilt kätte tasub.
Sadam on saare teises otsas, mis tähendab üksiti ka saareekskursiooni. Tee krutib ennast mäkke ja alla, siis on terve väli põõsaid kaelani vees. Mõnel pool käib kõva ehitustegevus. Hüdrofoil kihutab Haiphongi suunas, vahused lained kahele poole pritsimas. Maabume mingis kõrvalises sadamas, kust buss meid kesklinnale lähemale ja teisele bussile viib. Kõik käib hirm-kähku. Buss sõidab kogu tee Hanoini vahetpidamata signaali andes. Paaril korral jääb mõni sentimeeter puudu kohtumisest kaasliiklejaga.
Bussijaamas teeb minuga muidugi kohe juttu taksomees. Asi käib taksomeetri järgi, mistõttu ei oskagi nagu kohe midagi kahtlustada. Lisaks istume kõigepealt ühte taksosse ja pärast mõningast käivitamist teatab juht naeru lagistades, et see polegi tema auto, ajas sassi. Kolime teise taksosse, kõigil on väga lõbus.
Hanoi kihab liiklusest, juht teeb juttu ühest ja teisest, kuniks hotelli jõudes on arve pisut suurem kui senine teekond saarelt Hanoisse. Võitlen mõnda aega ja loobun. Neetud, nii magedalt orki lennata.
Hotell on vähemalt aus, muidugi Hanoi mehe soovitatud. On paks tekk ja peen vannituba kõigi tarvikutega.
Algatuseks sebime homseks auto kahte linnast väljas asuvat pagoodi vaatama, mille kirjeldus kõlas huvitavamalt kui Perfume Pagoda oma. Reisiputkamees ajab küll mingit imelikku juttu ja üritab meile kõigest hingest igasugu muid asju müüa. Jään endale kindlaks. Uurime ka auto hinda Dien Bien Phuni sõiduks. Hind on suht ulmeline ja klapib ka kontrollküsimisel konkureerivast asutusest. Jääme ilmselt ikka kahepäevase sõidu ja kohaliku bussi juurde.
Väisame Bach Ma templit, kus aukohal valge hobune, kelle vaim aitas kellelgi kuningal mingise müüri paika saada. Siis Ngoc Son tempel, mis asub keset Hoan Kiemi järve ja mille juurde viib Hanoi piltidelt tuttav punane sild. Ja kirjanduse tempel, hariduse kants, kus tänapäeval ainult turistid fotoaparaatidega ringi jooksevad. Ühe samba tempel lõpetab ringkäigu, nendest vietnami templitest ma ikka sotti ei saa.
Vanalinna tänavad on toredamad kui muu kesklinna omad ja vanalinna on siin omajagu. Kauplejad on organiseerunud teemade kaupa. Kõik kihab elust. Korraga on tänav nii puupüsti täis, et isegi jala läbi ei mahu. Hanoi tundub lahe linn. Nagu oligi arvata nende inimeste kirjelduste järgi, kellele Saigon rohkem meeldis :)
Umbes pooled reisibürood on Sinh Cafe'd ja neid ei sega isegi see kui kuus samanimelist asja on kõrvuti. Copycattide paradiis.
Sööme rõdul, jälgides tänaval toimuvat melu, puuviljakaupleja pingutusi ja restoranide konkurentsi. Pälvime velorikšajuhtide tähelepanu. Jälgin ka pealtvaates, kuidas Külli kaupleb meile kaks dragonfruiti, mida hiljem hotelli laual lahkame.
Kõht täis, uitame veel mööda tänavaid, otsides kohvi ja internetti. Internet on peidetud kavalasse kohta.
Hotellis tagasi, küsime toa võtit. Nõuan numbrit 302. Poiss vaidleb vastu ja annab 502. Näitab ka kaustikut, kus meie nimi 502. toa juures. Nojah. Muugime sisse, meie asju toas pole. Läheme võidukalt alla - küll mina juba tean, millises toas elan. Saame 302. toa võtme, aga paraku pole ka seal meie kraami... Neetud, peaaegu igas hotellis on meie tuba olnud 302. Meenub, kuidas Elin Dorpatis Pireti tuppa triikrauda tellis.
Õige tuba on 402.
Kusagil kõrval toimub selline disko, et toas mööbel väriseb. Õnneks saabub kell üksteist öörahu.