Hommikul stardime üüratu suure pakibussiga templite suunas.
Esimesed
pool tundi harutame ennast linnast välja, läbime ka moodsama linnajao,
kus kõrged klaasist majad.
Thay tempel on pärit 10. sajandist ja seal käib hoogne renoveerimistöö. See ei riku küll atmosfääri, ühes templis istub altari ees naine, lööb gongi ja retsiteerib midagi. Siin on juba mulle mõistetavaid kujusid, pole nii palju kommi ja õlut altaril. Nagu päris. Eemal vee peal on vesinukkude teatri tarvis paviljon. Saab ka mäest üles ronida. Üleval on naisterahvas, kes mulle 10 000 dongi eest kimbu viirukit müüb ja siis näitab, mis sellega teha. Saan igasse liivatopsi pista ühe pulga, lisaks peab mingi paberiga edasi-tagasi sebima ja ühe kulina saan pärast selle altarile asetamist omale kaasa. Tädi sõnagi inglise keelt ei räägi.
Templeid on üleval mitmes kihis, lisaks puujuurte varjus olev koobas, kus templiasutaja munga säilmed. Munka peetakse siin nii Buddha kui ka ühe kuninga reinkarnatsiooniks. Ronime üles mäe tippu, kust avaneb vaade alla külale. Lõpuks norib tädi muidugi raha, mida talle hea meelega annan. Mina lõbustasin ennast tema kulul, tema minu kulul. Või siis pigem muidugi toimus kogu üritus minu kulul. Tädi kingib mulle veel ühe pesemata puuvilja, mille ma kohapeal manustan. Külli jõuab ka üles ega saa vist aru, misasja ma selle tädi sabas ringi tolknen.
Teine tempel on Tay Phoungi nimeline, vanem kui eelmine. Peaks olema Vietnami üks esimesi templeid, muuhulgas ka Konfutsiuse kummardamiseks. Templi põhiline arhitektuuriline iseärasus on topeltkatus ja selles on suur hulk puuskulptuure. Osad skulptuurid olid vahepeal Hanoi kunstimuuseumis, aga siis toodi tagasi, nagu meile räägib mees, kes endaga teed jooma kutsub. Templis elab praegu üks nunn, teine suri kaks aastat tagasi.
Linnas tagasi, sööme nuudleid ja kaupleme motikad, et sõita etnoloogiamuuseumisse. Minu juht kasutab igasugu otseteid, näiteks läbi autopesula, aga sellest hoolimata on Külli enne kohal. Muuseum on päris tšill. Igasugu rahvaid on siin 54 tükki, viete on neist 86%. Ja viis keeleperekonda. Välja on pandud peamiselt riideid ja igasugu vana kraami, aga ka fotod ja videod. Meil läheb ringivaatamisega pisut kauem kui motikatele lubatud, mis tekitab pärast uue hinnakauplemise. Saame seekord oma tahtmise. Tagasisõit kulgeb Hanoi tipptunnis, tihedalt signaalitavate motikate ja autode vahel, nii mõnelgi on mandariinipuu peas. Milleks karusellid ja ameerika mäed, kui võib teha midagi sellist?
Longime prantsuse kvartalis, kus laiad avenüüd ja peened poed.
Thay tempel on pärit 10. sajandist ja seal käib hoogne renoveerimistöö. See ei riku küll atmosfääri, ühes templis istub altari ees naine, lööb gongi ja retsiteerib midagi. Siin on juba mulle mõistetavaid kujusid, pole nii palju kommi ja õlut altaril. Nagu päris. Eemal vee peal on vesinukkude teatri tarvis paviljon. Saab ka mäest üles ronida. Üleval on naisterahvas, kes mulle 10 000 dongi eest kimbu viirukit müüb ja siis näitab, mis sellega teha. Saan igasse liivatopsi pista ühe pulga, lisaks peab mingi paberiga edasi-tagasi sebima ja ühe kulina saan pärast selle altarile asetamist omale kaasa. Tädi sõnagi inglise keelt ei räägi.
Templeid on üleval mitmes kihis, lisaks puujuurte varjus olev koobas, kus templiasutaja munga säilmed. Munka peetakse siin nii Buddha kui ka ühe kuninga reinkarnatsiooniks. Ronime üles mäe tippu, kust avaneb vaade alla külale. Lõpuks norib tädi muidugi raha, mida talle hea meelega annan. Mina lõbustasin ennast tema kulul, tema minu kulul. Või siis pigem muidugi toimus kogu üritus minu kulul. Tädi kingib mulle veel ühe pesemata puuvilja, mille ma kohapeal manustan. Külli jõuab ka üles ega saa vist aru, misasja ma selle tädi sabas ringi tolknen.
Teine tempel on Tay Phoungi nimeline, vanem kui eelmine. Peaks olema Vietnami üks esimesi templeid, muuhulgas ka Konfutsiuse kummardamiseks. Templi põhiline arhitektuuriline iseärasus on topeltkatus ja selles on suur hulk puuskulptuure. Osad skulptuurid olid vahepeal Hanoi kunstimuuseumis, aga siis toodi tagasi, nagu meile räägib mees, kes endaga teed jooma kutsub. Templis elab praegu üks nunn, teine suri kaks aastat tagasi.
Linnas tagasi, sööme nuudleid ja kaupleme motikad, et sõita etnoloogiamuuseumisse. Minu juht kasutab igasugu otseteid, näiteks läbi autopesula, aga sellest hoolimata on Külli enne kohal. Muuseum on päris tšill. Igasugu rahvaid on siin 54 tükki, viete on neist 86%. Ja viis keeleperekonda. Välja on pandud peamiselt riideid ja igasugu vana kraami, aga ka fotod ja videod. Meil läheb ringivaatamisega pisut kauem kui motikatele lubatud, mis tekitab pärast uue hinnakauplemise. Saame seekord oma tahtmise. Tagasisõit kulgeb Hanoi tipptunnis, tihedalt signaalitavate motikate ja autode vahel, nii mõnelgi on mandariinipuu peas. Milleks karusellid ja ameerika mäed, kui võib teha midagi sellist?
Longime prantsuse kvartalis, kus laiad avenüüd ja peened poed.
Lisa kommentaar