tolm

Õues on paks udu.
Saame tuk-tukiga bussijaama. Linn on igavene pikk soolikas, põhjasuuna bussid peatuvad ühes otsas, lõunasuuna omad teises. Sõit bussijaama on nii pikk, et korraks hakkame isegi kahtlema, kas ei ole tegemist pisikese arusaamatusega ja juht ei taha meid otse Paklaisse viia. Ei siiski.
Jaamas ootab hulk songtaosid. Meie kotid sätitakse katusele, seejärel ootame pikalt kasti täitumist. Vallutame kõige välimised kohad, mida kohalikud meil rõõmuga teha lasevad. Siin ei kattu kohalike ja turistide eelistused: kabiinile lähemal raputab vähem ja on vähem tolmu, aga puudub igasugune vaade. Aga milleks siis maad mööda sõita, kui vaadet ei näe.
Viimaks stardime, üks noormees ronib peatselt astmelauale oksendama. Päike tuleb välja.
Ei lähe kaua, kuni üks esiratas kolksuma hakkab. Kogemuste järgi peaks olema tegemist kinnikiilunud piduriga vmt. Mina pole ekspert, ma ju isegi ei tea, miuksest august mu enda autole klaasipesuvedelikku valatakse. Igatahes jääme peatuma parasjagu käimasoleva küla autoremonditöökoja ette. Ratas võetakse alt ära ja siis kolgitakse tükk aega põhja all. Salkus peaga töökojapoisid tassivad juurde järjest uusi kange ja haamreid. Viimaks saavad nad põhja alt kätte ühe suure juraka, mille küljest kangutatakse miskine väiksem jupp. Selle jupiga sõidetakse motikaga kuhugi ja tullakse tagasi samasuguse uue ja läikiva jupiga. Üsna peatselt on auto jälle kokku lapitud ja sõit võib jätkuda.
Asfalt lõpeb ja nüüd on tolm juba täitsa korralik. Samasugune kiht nagu Zanskaris ladestub oluliselt kiiremini. Kui siin oleks vennad Urbid, siis laulaks nad võibolla: "Rattad toovad meile punast tolmu näkku, aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa." Sinistest dressipükstes noormees ronib taas oksepostile.
Org ja riisipõllud lõpevad, tee kerib ennast jälle mäkke. Mäed on metsast üsna lagedaks tehtud, et põllumaad juurde saada. Osad künkad on kaetud päikese käes helendavate ja suuri tolmuharju meenutavate tuustakatega.
Paklais on jälle sama lugu, tuk-tukiga sõidetakse linna. Inglisekeelne piirkond on ammu lõppenud, aga meid see ei sega. Hotellis avastame, et oleme omandanud kena punaka jume.
Kõigepealt dušš, siis restoran rõduga jõe kohal. Jõgi on tõesti tunduvalt allapoole tavalist veetaset. Kõrvallauas on neli kohalikku neiut lõbusalt ametis pudeli beerlaoga. Saame ka õlut ja tulise kastmega liha. Menüüs on muuhulgas "fried singer underground". "singer" võib vabalt tähendada ingverit, aga muus osas jääb selgusetuks, kas retsept näeb ette eelnevalt laulja praadimist ja siis mahamatmist või vastupidi.
Restoranimees ütleb, et paate pealinna juba aasta aega enam ei käi, käib ainult buss. Määh. Lisaks on selgunud, et Küllil õnnestus songtaosse jätta oma kampsun. Vantsime pimedas bussijaama suunas, lootuses leida songtao, aga kohale ei jõua. Vaatame igaks juhuks üle kõik teelejäävad songtaod, aga seda õiget nende hulgas pole. See pole aus, sest autoparanduspeatuse ajal ostis Külli kaasreisivale tüdrukule kampsuni. Peab seda jumalatele meelde tuletama.
Otsustame paadi osas küsida täiendavat arvamust. Hotellimees näitab kellegi kirjutatud inglisekeelset lehte, millel oleva info järgi stardivad paadid hommikul kaheksa paiku ja jõuavad Vientianesse kusagil kell neli. Mis on ka loogiline, maad on 217 km. Asi peaks olema õige, sest sõnu "paat" ja "homme" ma oskan.