pealinn

Külli, keda on tabanud kõhuhäda, seab ennast bussis sisse, mina soetan ja sisestan kolm banaani. Kõhuhädaga tuleb talitada dr Kalda õpetuse järgi: batsilli näljutada ja uputada. Vaatan, kuidas motikas bussi katusele vinnatakse. Laod suhtuvad pildistamisse stoiliselt ja sõbralikult.
Buss peaks väljuma alles kell kümme või umbes nii, seega on ilmatuma palju aega. Üks bussimeestest räägib head inglise keelt, töötas kunagi hiinlaste heaks. Pärit on Luang Phabangist, aga praegu elab naisega Vientianes. Uurin temalt, kas eilne songtao võiks veel jaamas olla. Tean songtao numbrit, sest mul on sellest pilt. Bussimees läheb asja uurima, bussijaama söögikoha kohvikus istub naine, kes eile istus songtaojuhi kõrval ja kes teab juhi telefoninumbrit. Ei lähe poolt tundigi, kui saabub tuk-tuk kadunud kampsuniga. 20 000 tukijuhile ja 20 000 leiutasuks.
Küsige ja teile antakse...
Bussijaama söögikohas saab lao kohvi (bussijaamas on see lõpuks ka hea), lisaks toob putkapidaja mulle omal algatusel pontšikuid. Kõik läheb kaubaks. Lauas istuvad vanamehed kommenteerivad ümbritsevat elu ja itsitavad muhedalt.
Hakatuseks sõidame praamiga üle jõe, mis tähendab, et edasi murrame otse läbi mägede. Maad võiks olla ca 200 km. Oksekotte jagatakse kahekaupa, loobun oma portsust.
Asfalti pole see pinnas kunagi näinud. Punane tolm on laotunud teed ääristavatele majadele, banaanilehtedele ja muudele põõsastele, millest küll imekombel paistavad valged, kollased ja lillad õied justkui oleks keegi need hiljuti puhtaks pesnud ja sinna torganud. Suuremates teeaukudes õõtsub buss küljelt küljele ja põhja alt kostab õõvastavaid hääli. Bussi eesotsas on tolmu väga mõõdukalt.
Ühes külas paigaldatakse ehitatavale majale erkrohelist plekk-katust, mis peagi on küll ilmselt samasugune punakaspruun nagu kõigil naabritelgi.
Metsalt on põllumaad võidetud, mille tulemuseks on müstifikatsioon-maastik: üksikud kõrged jämedad puud küngastel kuni need taamal sinisesse sudusse kaovad. Mäeaheliku harjale jõudes on ka alumised tipud udus. Teisel pool müstifikatsioon jätkub, seejärel algab tasandik kuivanud riisipõldudega, üksikud hütid siin-seal.
Kuna Laose tualetimajandusega pole asjad kiita, tehakse peatusi turistile meelepäraselt looduskaunites kohtades. Bussi lähiümbrus on siis mõnda aega täis põõsastes seisvaid ja kükitavaid inimesi.
Lõunapausil orgunnib bussimees mulle nuudlisuppi ja siis rõõmustan väikest tüdrukut sellega, et ostan talt kimbu toore mango viile vürtsiseguga. See on suurepärane magustoit.
Laod naeratavad kogu aeg rõõmsalt kui valge inimene midagi teeb, ükskõik kas see on siis toore mango söömine, pea vastu bussilage äralöömine või põõsa taga asjal käimine.
Nähtavale ilmub Mekong, mis on tõesti nigel nire. Teisel kaldal on Tai.
Meie jõesõiduplaanid läksid samamoodi lörri nagu 19. sajandil prantslastest entusiastide soov tõestada, et Mekongil on tohutu kaubanduslik potentsiaal ja see on tee Hiina rikkusteni. Neid segasid kärestikud, meid maismaatranspordi kiire areng ja Hiina tammid. Võibolla seepärast polegi Mekong pälvinud võrdselt teiste maailma võimsate jõgedega tähelepanu ja meelespidamist.
Vahelduseks on erkrohelisi riisivälju, millelt peegelduvad mäed.
Vientianesse jõuame alles peale nelja. Bussijaam on kusagil kaugel, rahvas laaditakse ümber tuk-tukkidesse. Kolistame pikalt mööda linna-ääri, pannes kohalikke siin-seal maha. Tuk-tukis tutvuvad noormees ja neiu. Viimaks jõuame hotellini, kus meid aga kedagi tervitamas ei ole ja hinnakiri näitab meile vastuvõetamatuid numbreid. Ka järgnevad hotellid tahavad rohkem kippe kui meie neile anda tahaks. Ma ei kavatse ju ometi maksta hotellitoa eest üle 25 dollari.
Vastu tuleb ei keegi muu kui rääkimishull sakslane. Kukub kohe jutustama, justkui poleks tal aimugi, et niimoodi puhtakspestult ei satuta terve päeva bussis loksunud inimeste silma alla. On kange tahtmine talle natuke tänavatolmu rõõmsalt säravale näole hõõruda.
Jõele lähemal leiame endale sobiva hotelli. Loputan tolmu maha ja lähen toitu varuma. Poode hakatakse kinni panema, spurdin seega, et leida vett ja saia. Põikan ka raamatupoodi, et teha kindlaks, et see on homme lahti ja et sinna on mõtet minna.
Restorane on hulgim, maandun ühes. Linnas on sääsed. Niih, pärast kana ja riisi sissekühveldamist on esimene hetk pealinnas, kui saab ennast rahulikult tooliseljatoele nõjatuda ja mõleda, et lõpuks olen siia jõudnud. Ilm on soe, ei teki mingit tahtmist igaks juhuks kaasasolevat salli õlgadele võtta. Tänaval patseerivad poolpaljad inimesed edasi-tagasi.
Kõik autod pole enam džiibid, aga pealinna kohta on siin siiski väga rahulik. Laosid on muidugi ka ainult 6 miljonit, vastukaaluks 88 miljonile vietnamlasele.