Külli veab ennast ka välja, naudin iseloomutut rahvusvahelist hommikusööki ilmatu pika saiaga.
Soetame
õhtuks bussipiletid, et öösel Paksesse sõita. Märkan alles hiljem, et
ka meie hotell vahendab pileteid. Kolime kraami fuajeesse trepi alla ja
suundume KLOTSi vaatama.
Kõigepealt Wat Sisaket, kõige vanem Vientiane'i klooster, ehitatud küll alles 1818, aga ainus klooster, mis taide 1828. aasta rüüstamisest terveks jäi. Seal on vannutud truudust nii taidele kui ka hiljem prantslastele. Templiseinad on kaetud pisikeste orvadega, millest igastühest üks või kaks buddhat välja piiluvad. Ümber templi on sammaskäik nii kohalike kui ka ümberkaudsetest templitest säilinud kujudega. Mittesäilinud kujud on võre taga hunnikus.
Wat Prakeo, reisijuhis tuntud ka kui Haw Pha Kaew on tempel, kus säilitati Smaragd-Buddhat, ühte olulisemat buddhakuju Laoses Pha Bangi kõrval. Selle viisid ka taid minema ja tagasi ei ole andnud, asub teine praegu Bangkokis. Templis on muuseum, kus mõned kujud väga šefid välja näevad.
Vientiane's on hirmus palju templeid, Wat Simuang on neist üks suurima külastajatearvuga. Välja näeb natuke nagu disniländ, ümbritsetuna värvilistest kujudest. Sees toimub palvetamise kõrval ka miskine ebausuriitus soovimise ja kivitõstmisega.
Palkame tuk-tuki kuni That Luangini ehk Suure Stuupani. See on Laose sümbol, kujutatud ka nende riigivapil. Hiinlased lammutasid selle muidugi kunagi maatasa ja prantslased taastasid 1930ndatel. Stuupas on lõuna, piirdume üle aia pildistamisega. Eemalt paistabki paremini.
Vantsime Patouxiaini, ehitatud Pariisi Triumfikaare eeskujul. Pildil kujutatud veekogu pole näha ja üles ronida ei viitsi. Jätkame piki kohalikku Champs Elysee'd.
Vientiane on üks keskmise suurusega Aasia linn, mõnusalt rahulik.
Purskaevu väljakul saab banaanikokteili, enne kui asume raamatupoode ründama. Esimene on (õnneks) kuhugi kadunud, aga eile kontrollitu täitsa olemas ja lahti. Piirdun kaalu järgi kahe kergema raamatuga. Poes kohtame kena eesti neiut, kes ebaeestlaslikult meiega juttu teeb ja nii võibki mõnda aega näha kahte eestlast smalltalkimas.
Järgmine turistiatraktsioon on juuksur. Peapesija ja lõikaja on kas eraldi inimest, lisaks neiu, kes tõlgib. Šampoonitatakse ja pead kratsitakse hoolega, peanahavereringele mõjub see kindlasti hästi. Ja hämmastavalt palju juukseid jääb pärast seda veel pähe. Juukselõikaja on meesterahvas, kellel on selline kõht, nagu oleks ta natuke rase. Loivab ümber minu, käsi taskus. Lõikamine käib kiiresti, föönitamisele pühendutakse aga põhjalikult. Algul üritab ta mu juukseid rulli keerata, mispeale tõlk talle selgitab, et see üsna lootusetu üritus on. Tulemusega on mees ise igatahes hiljem väga rahul. Mina ka.
Proovime promeneerida jõe ääres. Jõgi on kaugel ja päike kuum, mistõttu suundume kiirelt õlleaeda. Külli passib õlle osas, söön ära ka tema pool portsu ja saadan internetti eile kaotatud aega tasa tegema. Ise jään seniks õlle ja raamatuga aeda istuma. Alain de Botton kirjutas eelmine kord reisimisest. Seekord armastusest. Vastaslauas istub mees ka õllega ja paksu raamatuga.
Pärast poolteist tundi hotelli trepil saabub lõpuks tuk-tuk, mis meid bussijaama minekuks peale võtab. See on juba tuubil täis valgeid, kes omavahel seniseid reisimuljeid vahetavad ja taluvad stoiliselt igasugu arusaamatuid peatusi. Minu kõrval on üks eriti jutukas mustaverd meeskodanik Hispaaniast, kes on aga õnneks kleepunud juba varem kohalolnud kaasturisti külge.
Kõigepealt Wat Sisaket, kõige vanem Vientiane'i klooster, ehitatud küll alles 1818, aga ainus klooster, mis taide 1828. aasta rüüstamisest terveks jäi. Seal on vannutud truudust nii taidele kui ka hiljem prantslastele. Templiseinad on kaetud pisikeste orvadega, millest igastühest üks või kaks buddhat välja piiluvad. Ümber templi on sammaskäik nii kohalike kui ka ümberkaudsetest templitest säilinud kujudega. Mittesäilinud kujud on võre taga hunnikus.
Wat Prakeo, reisijuhis tuntud ka kui Haw Pha Kaew on tempel, kus säilitati Smaragd-Buddhat, ühte olulisemat buddhakuju Laoses Pha Bangi kõrval. Selle viisid ka taid minema ja tagasi ei ole andnud, asub teine praegu Bangkokis. Templis on muuseum, kus mõned kujud väga šefid välja näevad.
Vientiane's on hirmus palju templeid, Wat Simuang on neist üks suurima külastajatearvuga. Välja näeb natuke nagu disniländ, ümbritsetuna värvilistest kujudest. Sees toimub palvetamise kõrval ka miskine ebausuriitus soovimise ja kivitõstmisega.
Palkame tuk-tuki kuni That Luangini ehk Suure Stuupani. See on Laose sümbol, kujutatud ka nende riigivapil. Hiinlased lammutasid selle muidugi kunagi maatasa ja prantslased taastasid 1930ndatel. Stuupas on lõuna, piirdume üle aia pildistamisega. Eemalt paistabki paremini.
Vantsime Patouxiaini, ehitatud Pariisi Triumfikaare eeskujul. Pildil kujutatud veekogu pole näha ja üles ronida ei viitsi. Jätkame piki kohalikku Champs Elysee'd.
Vientiane on üks keskmise suurusega Aasia linn, mõnusalt rahulik.
Purskaevu väljakul saab banaanikokteili, enne kui asume raamatupoode ründama. Esimene on (õnneks) kuhugi kadunud, aga eile kontrollitu täitsa olemas ja lahti. Piirdun kaalu järgi kahe kergema raamatuga. Poes kohtame kena eesti neiut, kes ebaeestlaslikult meiega juttu teeb ja nii võibki mõnda aega näha kahte eestlast smalltalkimas.
Järgmine turistiatraktsioon on juuksur. Peapesija ja lõikaja on kas eraldi inimest, lisaks neiu, kes tõlgib. Šampoonitatakse ja pead kratsitakse hoolega, peanahavereringele mõjub see kindlasti hästi. Ja hämmastavalt palju juukseid jääb pärast seda veel pähe. Juukselõikaja on meesterahvas, kellel on selline kõht, nagu oleks ta natuke rase. Loivab ümber minu, käsi taskus. Lõikamine käib kiiresti, föönitamisele pühendutakse aga põhjalikult. Algul üritab ta mu juukseid rulli keerata, mispeale tõlk talle selgitab, et see üsna lootusetu üritus on. Tulemusega on mees ise igatahes hiljem väga rahul. Mina ka.
Proovime promeneerida jõe ääres. Jõgi on kaugel ja päike kuum, mistõttu suundume kiirelt õlleaeda. Külli passib õlle osas, söön ära ka tema pool portsu ja saadan internetti eile kaotatud aega tasa tegema. Ise jään seniks õlle ja raamatuga aeda istuma. Alain de Botton kirjutas eelmine kord reisimisest. Seekord armastusest. Vastaslauas istub mees ka õllega ja paksu raamatuga.
Pärast poolteist tundi hotelli trepil saabub lõpuks tuk-tuk, mis meid bussijaama minekuks peale võtab. See on juba tuubil täis valgeid, kes omavahel seniseid reisimuljeid vahetavad ja taluvad stoiliselt igasugu arusaamatuid peatusi. Minu kõrval on üks eriti jutukas mustaverd meeskodanik Hispaaniast, kes on aga õnneks kleepunud juba varem kohalolnud kaasturisti külge.
Lisa kommentaar