Kuna oma saar on läbi vaadatud, siis väisame kahte väiksemat pisut lõuna
pool - Don Det ja Don Khon.
Neljast tuhandest saarest müüakse
turistidele peamiselt kolme. Don Det seejuures on saarestiku Khao San
Road.
Kümme valget istutatakse paati ja põristatakse tunnikese allavoolu. Inglismaalt pärit naisterahvas on uhke selle üle, et oskab ainult inglise keelt. Ei reeda igaks juhuks oma häbiväärset keelteoskust. Esimene peatus on Don Detil, kus me hoolimata paadimehe vastuväidetest maha kobime. Tagasisõidul ta siin ei peatu. Saarel on tohutu kogus bungalosid ja söögimaju, turistidest rääkimata. Tatsame palavuses kõrbenud riisipõldude vahel kuni kahte saart ühendava vana prantslaste raudteesillani. Silla juures on silt "Don't jump, it's fucking shallow".
Lisaks raudteejuppidele on prantslased siia kuhugi metsa vahele ka ühe veduri maha jätnud. See kõik pärineb ajast, mil nad üritasid kuidagimoodi jõge mööda laevaga üles sõita ja kasutasid raudteed kärestikust mööda pääsemiseks.
Kontrollime, kas meie paat on sadamas, siis võtame jalgrattad ja väntame kärestikuni. Somphamiti kärestik. Vett on vägevalt. Mekong murrab ennast siin võimsa mürinaga läbi triibuliste kivide. Silt näitab randa. On tuline liiv ja basseinitaoline moodustis, kus juba mõned inimesed sees. Muidu on igal pool sildid, et tugev vool ja ära sisse roni. Ronime sisse. Lahe. Stardib kamp kajakke. Ma ei kadesta neid eriti, minu jaoks on ka Suuremurru kärestikus piisavalt adrenaliini.
Sadamasse tagasi ja lõunastame kiiruga, kuulates tahes-tahtmata pealt kõrvallaua venelaste jutuajamist. Neil on õnnestunud siit vene keelt rääkiv giid leida.
Õhtusöögil on selja taga soomlased, kõrvallauas sakslased, mujalt kostab inglise keelt. See on ilmselt umbes sama häiriv kui oleks osata mõtteid lugeda.
Kuna väljas on läinud pimedaks, tõmbab internet tublisti kihulasi ligi...
Kümme valget istutatakse paati ja põristatakse tunnikese allavoolu. Inglismaalt pärit naisterahvas on uhke selle üle, et oskab ainult inglise keelt. Ei reeda igaks juhuks oma häbiväärset keelteoskust. Esimene peatus on Don Detil, kus me hoolimata paadimehe vastuväidetest maha kobime. Tagasisõidul ta siin ei peatu. Saarel on tohutu kogus bungalosid ja söögimaju, turistidest rääkimata. Tatsame palavuses kõrbenud riisipõldude vahel kuni kahte saart ühendava vana prantslaste raudteesillani. Silla juures on silt "Don't jump, it's fucking shallow".
Lisaks raudteejuppidele on prantslased siia kuhugi metsa vahele ka ühe veduri maha jätnud. See kõik pärineb ajast, mil nad üritasid kuidagimoodi jõge mööda laevaga üles sõita ja kasutasid raudteed kärestikust mööda pääsemiseks.
Kontrollime, kas meie paat on sadamas, siis võtame jalgrattad ja väntame kärestikuni. Somphamiti kärestik. Vett on vägevalt. Mekong murrab ennast siin võimsa mürinaga läbi triibuliste kivide. Silt näitab randa. On tuline liiv ja basseinitaoline moodustis, kus juba mõned inimesed sees. Muidu on igal pool sildid, et tugev vool ja ära sisse roni. Ronime sisse. Lahe. Stardib kamp kajakke. Ma ei kadesta neid eriti, minu jaoks on ka Suuremurru kärestikus piisavalt adrenaliini.
Sadamasse tagasi ja lõunastame kiiruga, kuulates tahes-tahtmata pealt kõrvallaua venelaste jutuajamist. Neil on õnnestunud siit vene keelt rääkiv giid leida.
Õhtusöögil on selja taga soomlased, kõrvallauas sakslased, mujalt kostab inglise keelt. See on ilmselt umbes sama häiriv kui oleks osata mõtteid lugeda.
Kuna väljas on läinud pimedaks, tõmbab internet tublisti kihulasi ligi...
Lisa kommentaar