wat-wat-wat-wat

Kuningapalee on teisipäeviti kinni, seega jääb see homseks.
Wat Mai: üks kõige pildistatumaid templeid oma kullatud fassaadi tõttu. On ilus küll.
Wat Pak Khan ja Wat Khili ja Wat Xiang Thong. Viimane on see Luang Phabangi kõige kuulsam ja põhjusega. Templi seintel on värvilisest klaasist mosaiigid roosal taustal.
Wat Khilis on kõrvalhoones väljas digitaliseeritud fotod, mis on munkadest tehtud 19. sajandil. Kvaliteet on hämmastavalt hea.
Päike tuleb välja ja hakkab palav. Teeme peatuse mahlakokteili jaoks. Kohtame ka jalgratta- sakslast, kes pärib kergemeelselt meie saksa keele oskuse põhjuse järele ja saab kuulda loengut Eesti ajaloost. Ta on kümme aastat tagasi Luang Phabangis käinud ja muutusest šokis. Toona oli tegemist tolmuse unise kohaga, kus oli paar võõrastemaja. Saab minu käest kuulda, et sama on juhtunud ka Lehiga ja jätab mõtte sinna uuesti minna.
Ründame Phou Si mäe otsa, kust hea vaade linnale igas suunas. On ka miskine koobas, mille ees sebivad punase kaelarätiga lapsed. Alla tulles imetleme mäe jalamil oleva tõeliselt iidse välimusega Wat Pa Houaki seintel olevaid veidraid maalinguid, millel näiteks elevant on selili.
Kosutuseks sööme natuke riisi. Lõuna taustaks saame ennast lõbustada elektritööde jälgimisega. Posti najale, mille küljes on juba igavesti suur pusa juhtmeid, paigaldatakse redel, mida mööda üks mees üles ronib, nöör hambus. Nöör täidab hiljem lifti aset ehk siis selle külge seotuna vinnatakse talle üles erinevaid tarvikuid. Elektrik seab ennast juhtmetele istuma ja asub pusasse veel ühte juhet külge keerutama. Särtsu ei tundu saavat. Võibolla lülitati kogu linnas selle ürituse tarbeks elekter välja.
Pärast sööki saame 20 000 kipi ja minu passi eest kuni kella kuueni kaks roosat jalgratast. Kruiisime Wat That Luangini, mille ümber käivad ehitustööd, aga mis on ilus, hiiglasliku Buddhaga.
Wat Manolom on uuem tempel, seinamaalingud meenutavad pigem plakateid. Seintel koomiks Buddha elust.
Wat Visounis käib ka hoogne restaureerimine USA abirahade toel. Seinte ääres on rivis hulk vanu Buddhasid. Suure osa linnast lõhkusid hiinlased 1887. aastal ära, allesjäänud kujud ja muu kraam on praegu vaatamiseks väljas kas olemasolevates templites või kuningapalee muuseumis. Wat Visouni templi lammutasid ka hiinlased maatasa, seega pole praegune ehitis midagi erilist. Küll aga on eriline templi ees olev arbuusikujuline stuupa.
Ületame Nam Khani jõe, mille teisel kaldal saab aimu, milline võis linn olla kümme aastat tagasi. Tolmused tänavad, romantiliselt räämas välimusega kahekorruselised rõdudega majad, hoovides kohalikud omi asju toimetamas. Ei ole iga maja muudetud hotelliks või restoraniks või netipunktiks või poeks või reisibürooks. Wat Phan Luang on ilus, aga lukus.
Sõidame veel edasi, algab midagi eeslinna sarnast. Tee käib üles-alla, ratas pole just sobiv sporditegemiseks. Ilm ka mitte. Keerame tagasi ja joome Mekongi ääres mahlakokteili, mille maksumus on võrdne meie tavalise õhtusöögi omaga.
Kultuuriprogramm on enam-vähem läbitud.
Õhtusöögil serveeritakse kleepuvat riisi kohalikus punutud korvis, aga lusika ja kahviga varustatult. Satun segadusse ja söön käega. Ei tea, mida ülejäänud külastajad arvavad, aga Külli igatahes kommenteerib minu selja taga hamburgerit õgiva hiiglasliku naisterahva edusamme, seega on vaatamisväärset seal sel õhtul palju.