soojale maale

Vahetame tavapärase pannkoogi omleti vastu. Lao tee ei ole midagi erilist. Ja nende kohv pole ka sama mõnus kui vietnami oma. Aga söök on kaheldamatult parem. Kiiret starti segab ülijutukas sakslane.
Kolm prantslast ootavad liinipaati, mis peaks startima kell 11 ja maksab 1 500 000 kippi. Reisputka mees pakub 1,2 milli eest mugavamate istmetega paati, mis kohalikke peale ei võta. See peaks olema ka turvalisem, sest veeseis on madal ja mida rohkem inimesi paadis, seda sügavamal vees istume. Lisaks võimalus teha teel peatus Pak Ou koobaste juures. Luang Phabangist ma eraldi koobasteni sõitma ei hakkaks.
Olen nõus võtma paadi ka kahepeale (rikkurid Ida-Euroopast), meiega seltsib sakslane. Prantslased peavad üritust liiga kalliks. Kui oleme paadimehele maksnud, leiame veel ühe jalgrattaga saksa vanamehe, kes siis meile igaühele 100 000 kippi maksab. Nääh, oleks võinud ülejäänud kohad paadis vaheltkasuga maha ärida.
Paati on installeeritud bussiistmed. Peale mõningasi probleeme mootori käivitamisel läheme liikvele. Esialgu on pilves, siis ilmub mõneks ajaks päike ja ilm läheb iga kilomeetriga soojemaks. Kärestikud on kohati karmid, paadipapi on tegija. Paneb vahepeal pläru ette ja suits seguneb vee lõhnaga viisil, mis toob meelde Salmistu ranna. Jõgi on tõesti väga madal, kohalikud on põlvini vees ja põhi on näha. Mitte kogu aeg õnneks. Paar peatust liivastel randadel lasevad saada aimu, kui mõnus oleks seal mõnes mootorita veesõidukis vedeleda.
Külasid lisandub, aeg-ajalt on kaldal näha autoteed.
Nam Ou liitub Mekongiga ja vesi ei ole enam hallikas-roheline, vaid pruun. Pak Ou juures on trobikond paate, enamus neist poole suuremad kui meie oma. Rahvast rohkem kui inimesi. Madalamas koopas on palju buddhakujusid, vanemaid ja uusi. Hoolimata rahvamassist on tunda atmosfääri, võibolla tekitavad selle kolm visiidil olevat munka. Kõrgemas koopas on peamiselt pime. Mõjume oma kampsunite ja jopedega pisut kohatult õlapaeltega pluusides turistide vahel.
Edasi Luang Phabangi suunas on jõgi kõvasti laiem ja kallas eelnevaga võrreldes üksluine. Kindlasti tunduks see väga ilus, kui poleks näinud seda, mis on ülesvoolu.
Luang Phabangi tunneb ära puude vahelt paistva kuldse tornitipu järgi. Sadam on väike. Ilmselt nägid 19. sajandil Prantsuse maadeuurijad umbes samasugust pilti. Sajandeid on ühendusteena kasutatud peamiselt jõge siinse raskesti läbitava maastiku tõttu. Maismaatee on üsna uus nähtus. Aga Luang Phabang püüab püsida muutumatuna. See on ka UNESCO karmi kaitse all muidugi.
Kuniks fritsud jalgratast paadist välja tassivad, paneme putku. Laseme esimese hotelli sisseviskajal ennast sisse visata. Hotell on uus ja ilus, tumedate põrandalaudadega, kuningapalee vastas. Kaunilt kujundatud vannituba, rätikud ja rõdu. Suurepärane.
Lõpuks ometi saab pikad püksid vahetada lühikeste vastu.
Kulgeme peatänavale, saame hunniku kippe ja oleme ümbrusest vaimustuses. Tõeline nukulinn. Ja ilusaid restorane kuhjaga :D Mulle meeldib ka see, et hotelli, poodi või netipunti sisenedes jäetakse jalanõud ukse juurde ja ollakse paljajalu nagu kodus. Kõigepealt sööma-jooma, siis šoppama. Soetame hunniku salle ja veel üht-teist. Minu temperamendiga väga sobib laode malbe ja pisut uimane kauplemisstiil. Kipid hakkavad jälle otsa saama.
Kella kümnest alates on internet kallim ja restoranidest hakatakse inimesi välja viskama. Laod lähevad vara magama.