Paistab, et kaks kohalikku taksoäri on kas ära surnud või puhkusele läinud.
Siis ikka buss. Bussil on kaks häda. Esiteks läheb see alles kolmveerand kaksteist, teiseks tuleb vahepeal ümber istuda ja teist bussi kolm tundi oodata. Võibolla annab vahepeatusest hääletada.
Bussijuht laidab kohe maha plaani kolm tundi oodata. Sääski on liiga palju. Jälle. Eilne retseptsionist ütles sama. Ma ei viitsi seletada, et kavatsen sääski toita järgmised neli nädalat. Endal neil siin nii kõhnad sääsed. Vat kus meil alles on. Suured nagu kajakad.
Igatahes. Norra bussijuhtidele ei meeldi, kui inimene ootab kuskil bussi, mis teeb tiiru ja tuleb siis samasse kohta tagasi. Ühesõnaga sõidan Altasse ja sealt siis enam-vähem sama bussiga tagasi. Näen merd ja lahe teisel kaldal lumiseid kaljusid. Kautokeinosse jõuan graafikus ettenähtud ajal, aga sääsed jäävad toitmata.
Alustan kõndimist meie aja järgi kell kuus, kohaliku aja järgi kell viis. Taevas on jaburalt sinine ja tuult peaaegu pole. Jõuan kärmelt järveäärse majani, mis on kuidagi hoopis teistsugune kui eelmine kord. Mees ajab sara all suitsu välja. Küsin, kas rada läheb sealt, kus gepsu ja vaatepildi järgi läheb. Ei sobi ju teise inimese õuest lihtsalt niisama läbi marssida. Mees ütleb, et üldiselt läheb, aga seal on väga vesine, ta näitab mulle parema raja. Näitabki. Üksiti teadustab, et eesti ja saami keel on sugulased ja tal oli eestlasest animafilmi juhendaja.
Nüüd saan tervelt esimesed kuus kilomeetrit käia kuivade varvastega. Ümberringi kidurad kased ja salu-lehelind. Kui kohtan ametlikku rada, saab varsti juba soos plädistada. Sääski tuleb juurde, lisaks matsakad parmud ja väiksed tüütud mustad kärbsed. Tuleb tunnistada, et satikaid on tõesti palju. Kogu see soo ja tuulevaikus ei aita üldse kaasa.
Tunnen ära oma eelmise korra telkimiskoha ojanire ääres, aga veidi vara veel õhtule jääda. Edasi tuleb aga palju solistamist mudas ja üldse mitte voolavat vett. Janu. Telkimiseks sobivaid lapikesi on, aga joomiseks ja toiduks sobivat vett mitte. Satikate kontsentratsioon muudkui suureneb. Püüan edutult kullerkuppe pildistada.
Vaatan sääskede kiuste lähedale puule maandunud lindu ja määran ta sinirinnaks. Mingid muud linnud ehmatan niisama jalge ees lendu. Ajuti lähen rada läbi villpeaväljade. Väga kena näeb välja kõik, aga kas ma juba ütlesin, et satikaid on palju?
Kuulen puude vahel solinat, lürbin juua, täidan anumad. Nüüd on vaja leida ainult lapp siledat kuiva maad, soovitavalt tuulist. Tuult pole. Rada tõuseb kõrgemale ja sinna telgi panengi. Ainult hommikusöögi pealt ei ole motivatsioon enam teab mis kõrge.
Valgus on sulnis. See osa, mis satikate vahelt paistab. Põgenen söögiga telki. Notin kõik minuga koos saabunud satikad maha. Vastu telki krõbiseks nagu vihm. Söön. Nüüd on vaja minna ju hambaid pesema. Seejärel on uus satikatapuring. Paari nädala pärast pidavat parmuhooaeg läbi saama.
Bussijuht laidab kohe maha plaani kolm tundi oodata. Sääski on liiga palju. Jälle. Eilne retseptsionist ütles sama. Ma ei viitsi seletada, et kavatsen sääski toita järgmised neli nädalat. Endal neil siin nii kõhnad sääsed. Vat kus meil alles on. Suured nagu kajakad.
Igatahes. Norra bussijuhtidele ei meeldi, kui inimene ootab kuskil bussi, mis teeb tiiru ja tuleb siis samasse kohta tagasi. Ühesõnaga sõidan Altasse ja sealt siis enam-vähem sama bussiga tagasi. Näen merd ja lahe teisel kaldal lumiseid kaljusid. Kautokeinosse jõuan graafikus ettenähtud ajal, aga sääsed jäävad toitmata.
Alustan kõndimist meie aja järgi kell kuus, kohaliku aja järgi kell viis. Taevas on jaburalt sinine ja tuult peaaegu pole. Jõuan kärmelt järveäärse majani, mis on kuidagi hoopis teistsugune kui eelmine kord. Mees ajab sara all suitsu välja. Küsin, kas rada läheb sealt, kus gepsu ja vaatepildi järgi läheb. Ei sobi ju teise inimese õuest lihtsalt niisama läbi marssida. Mees ütleb, et üldiselt läheb, aga seal on väga vesine, ta näitab mulle parema raja. Näitabki. Üksiti teadustab, et eesti ja saami keel on sugulased ja tal oli eestlasest animafilmi juhendaja.
Nüüd saan tervelt esimesed kuus kilomeetrit käia kuivade varvastega. Ümberringi kidurad kased ja salu-lehelind. Kui kohtan ametlikku rada, saab varsti juba soos plädistada. Sääski tuleb juurde, lisaks matsakad parmud ja väiksed tüütud mustad kärbsed. Tuleb tunnistada, et satikaid on tõesti palju. Kogu see soo ja tuulevaikus ei aita üldse kaasa.
Tunnen ära oma eelmise korra telkimiskoha ojanire ääres, aga veidi vara veel õhtule jääda. Edasi tuleb aga palju solistamist mudas ja üldse mitte voolavat vett. Janu. Telkimiseks sobivaid lapikesi on, aga joomiseks ja toiduks sobivat vett mitte. Satikate kontsentratsioon muudkui suureneb. Püüan edutult kullerkuppe pildistada.
Vaatan sääskede kiuste lähedale puule maandunud lindu ja määran ta sinirinnaks. Mingid muud linnud ehmatan niisama jalge ees lendu. Ajuti lähen rada läbi villpeaväljade. Väga kena näeb välja kõik, aga kas ma juba ütlesin, et satikaid on palju?
Kuulen puude vahel solinat, lürbin juua, täidan anumad. Nüüd on vaja leida ainult lapp siledat kuiva maad, soovitavalt tuulist. Tuult pole. Rada tõuseb kõrgemale ja sinna telgi panengi. Ainult hommikusöögi pealt ei ole motivatsioon enam teab mis kõrge.
Valgus on sulnis. See osa, mis satikate vahelt paistab. Põgenen söögiga telki. Notin kõik minuga koos saabunud satikad maha. Vastu telki krõbiseks nagu vihm. Söön. Nüüd on vaja minna ju hambaid pesema. Seejärel on uus satikatapuring. Paari nädala pärast pidavat parmuhooaeg läbi saama.
Lisa kommentaar