Päike kaob korraks ja ilmub teises ilmakaares jälle välja, aga pimedaks ei lähegi vist.
Külmaks ka mitte. Ainult jalad lähevad krampi. Satikad sabistavad kogu öö telgi eesruumis ja väljas. Kuulda on rüüta ja koovitajat. Ei saa aru, kas suur- või väikekoovitaja, aga koovitamist on.
Hommikune strateegia näeb ette taas hambapesu telgis, siis spurti välja, et loputada, vesi keema panna, see pudru ja kohvi peale kallata ning saagiga sisse tagasi lipsata. Hulk saamahimulisi pressib end kaasa, kellest enamus õnneks lae alla koguneb. Kärbsel ikka kärbse aru.
Rada on selge, tuul kerge ja vaade roheluses sinetavatele järvedele. Satikad kogunevad kõndimise ajal selja taha pilve ega sega üldse. Õitsevad laanelill ja rootsi kukits, põdrakanep ei ole veel alustanud. Pääsusaba lendleb üle tee, ühe põhjapõdra tagumik kaob puude vahele.
Goaskinvàrri otsas kiljuvad rüüdad, plõksuvad kivitäksid ja on üsna kõva tuul. Tuuldun tükk aega ja kasutan võimalust satikavabaks kempsupeatuseks. Kivihunniku logiraamat ütleb, et 20. juunil on siit üle kõndinud Heiki Lõhmus.
Mäest all, tuleb ületada lai Čunojohka, millega oli tookord palju pusimist. Kiire vool ja madalates kohtades põlvni vesi. Neid kohti pidi eraldi taga otsima. Aga Norra on vahepeal tundmatuseni muutunud. Saab kivepidi üle jalutada ilma varbaidki märjaks tegemata. Suvitan veidi keset jõge, pildistan, panen joogipudeli täis, pesen nägu. Kivid, mis muidu on vee all, on roostekarva või roosakad.
Lõikan raja ühe suht mõttetu kolmnurga võrra lühemaks (Madam Bongose majakesed on nagunii vahepeal suletud). Ees ootab jõenire, mille taha eelmine kord kõik takerdus. Kuna muud mälupildi järgi märjad kohad on pigem kuivad, siis ma pole eriti hirmul, pigem põnevil. Ja seal see on. Kitsas, suured kivid veest välja vahtimas. Vot need kivid olid eelmine kord vee all. Sügav on see nire küll, aga sellise veeseisuga ei ole läbipääs keeruline. Ka ükski järgmine vesi pole märkimisväärne, väljaarvatud see, et voolav vesi on ikka ilus.
Edasi on tundmatu ala, mida olen ainult kas ette kujutanud või pildilt näinud. Soistes kohades saab küll varbad märjaks, aga neid kohti pole palju. Enamasti mõnus lauge astumine. Üles on hea minna, sest üleval on tuul, mis puhub satikad laiali. Alla on hea minna, sest see on kerge. Tasane maa arurab kuuma. Palavus roiutab. Leotan varbaid jões ja pärast istun tükk aega tuule käes pisikese järve ääres.
Väga pikka päeva ei taha teha, las tallad harjuvad kandamiga. Rada läheb mäkke, tõusen veidi ülespoole ja valin tuulise koha, tõstan telki kolm korda ringi, enne kui rahule jään. Käin jõe ääres pesu pesemas. Satikad kogunevad telgi varju ja kõik asjaajamised tuleb eemal toimetada. Nad on mu kõrvad paiste söönud. Mitte sääsed, vaid need jultunud mustad kärbsed. Nad ilmuvad kohe välja, kui inimene kusagil seisma jääb. Need, kes hommikuse telgipakkimise ajal sisse rüsisid, katavad vaibana telgipõrandat. Kasimine võtab omajagu aega.
Tuulehood muutuvad tugevamaks. Käin nööre pingutamas, aga seepeale jääb tuul üldse järgi. Kosta on ainult salu-lehelindu ja satikate trummeldamist katusel. Satikad kogunevad täna kõik ühele poole, teisest uksest saab salaja väljas käia.
Täna käidud 20,8 km.
Hommikune strateegia näeb ette taas hambapesu telgis, siis spurti välja, et loputada, vesi keema panna, see pudru ja kohvi peale kallata ning saagiga sisse tagasi lipsata. Hulk saamahimulisi pressib end kaasa, kellest enamus õnneks lae alla koguneb. Kärbsel ikka kärbse aru.
Rada on selge, tuul kerge ja vaade roheluses sinetavatele järvedele. Satikad kogunevad kõndimise ajal selja taha pilve ega sega üldse. Õitsevad laanelill ja rootsi kukits, põdrakanep ei ole veel alustanud. Pääsusaba lendleb üle tee, ühe põhjapõdra tagumik kaob puude vahele.
Goaskinvàrri otsas kiljuvad rüüdad, plõksuvad kivitäksid ja on üsna kõva tuul. Tuuldun tükk aega ja kasutan võimalust satikavabaks kempsupeatuseks. Kivihunniku logiraamat ütleb, et 20. juunil on siit üle kõndinud Heiki Lõhmus.
Mäest all, tuleb ületada lai Čunojohka, millega oli tookord palju pusimist. Kiire vool ja madalates kohtades põlvni vesi. Neid kohti pidi eraldi taga otsima. Aga Norra on vahepeal tundmatuseni muutunud. Saab kivepidi üle jalutada ilma varbaidki märjaks tegemata. Suvitan veidi keset jõge, pildistan, panen joogipudeli täis, pesen nägu. Kivid, mis muidu on vee all, on roostekarva või roosakad.
Lõikan raja ühe suht mõttetu kolmnurga võrra lühemaks (Madam Bongose majakesed on nagunii vahepeal suletud). Ees ootab jõenire, mille taha eelmine kord kõik takerdus. Kuna muud mälupildi järgi märjad kohad on pigem kuivad, siis ma pole eriti hirmul, pigem põnevil. Ja seal see on. Kitsas, suured kivid veest välja vahtimas. Vot need kivid olid eelmine kord vee all. Sügav on see nire küll, aga sellise veeseisuga ei ole läbipääs keeruline. Ka ükski järgmine vesi pole märkimisväärne, väljaarvatud see, et voolav vesi on ikka ilus.
Edasi on tundmatu ala, mida olen ainult kas ette kujutanud või pildilt näinud. Soistes kohades saab küll varbad märjaks, aga neid kohti pole palju. Enamasti mõnus lauge astumine. Üles on hea minna, sest üleval on tuul, mis puhub satikad laiali. Alla on hea minna, sest see on kerge. Tasane maa arurab kuuma. Palavus roiutab. Leotan varbaid jões ja pärast istun tükk aega tuule käes pisikese järve ääres.
Väga pikka päeva ei taha teha, las tallad harjuvad kandamiga. Rada läheb mäkke, tõusen veidi ülespoole ja valin tuulise koha, tõstan telki kolm korda ringi, enne kui rahule jään. Käin jõe ääres pesu pesemas. Satikad kogunevad telgi varju ja kõik asjaajamised tuleb eemal toimetada. Nad on mu kõrvad paiste söönud. Mitte sääsed, vaid need jultunud mustad kärbsed. Nad ilmuvad kohe välja, kui inimene kusagil seisma jääb. Need, kes hommikuse telgipakkimise ajal sisse rüsisid, katavad vaibana telgipõrandat. Kasimine võtab omajagu aega.
Tuulehood muutuvad tugevamaks. Käin nööre pingutamas, aga seepeale jääb tuul üldse järgi. Kosta on ainult salu-lehelindu ja satikate trummeldamist katusel. Satikad kogunevad täna kõik ühele poole, teisest uksest saab salaja väljas käia.
Täna käidud 20,8 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar