Kogu ümbrus on mähkunud uttu, telk on väljast ja seest märg.
Üldse iga asi, mis telgist välja asetada, muutub kiiresti niiskeks. Üle raja on udukaar ning udus ilmuvad ja kaovad mäed.
Ronin udust välja laia orgu, kus on mõnus tuul ja kerge astuda. Tuleb välja, et norrakad on nagu soomlased – rada läbib jupi Rootsit.
Enne laia jõe ületust istub eemal telgis mehike. Õigmini sääsevõrgu all. Väga ilus telkimiskoht. Jõega on veidi pusimist, tagumises pooles voolab vesi rutem, aga midagi hullu siiski pole.
Tõusen lumelaikudega kivimaailma. Vastu tuleb Norra vanamees, kes siin kusagil olevat telkinud. Tema värskeid jälgi pidi on julgem üle lumelaikude minna. Ju ta teab, kuidas lumi käitub. Kui jälgi pole ja laik pole väga suur, lähen igaks juhuks ringi. Lumi pimestab. Kivid särisevad kuumuses. Sääsed on valvel. Pea kõik on liikumatu ja hääletu, ainult vesi vuliseb kivide vahel. Enne Isdalenit tuleb laskuda juba päris järsul lumel, mis on veidi hirmus. Gepsu on ilmunud kümme lisakilomeetrit. Kust tulid, ei tea. Ära ka ei lähe.
Allpool tuleb ületada vihase näoga jõgi, mis koolmekohast edasi laiali venib. Ju on sealt parem minna. Sobiva koha juures seisab naisterahvas ja sätib oma varustust. Küsin moepärast, kas ta tuli sealt üle ja kas on hea kahlamiskoht. Tegelane vist inglise keelt väga ei kõnele, paneb näpu natuke allapoole põlve ja osutab kummitallaga sussidele, mida ta ilmselt on jões paterdamiseks kasutanud. Jalas on tal rasked poolde säärde ulatuvad kõvasti kinni nööritud nahksaapad. Vaatab etteheitvalt mu tosse, millega harimatu välismaalane tema mägedes ringi kepsutab ja mida pealegi kasutatakse nii kuival maal kui ka vees. Eks jalanõud olegi pea religioosne küsimus, mida ma ei jää temaga arutama, vaid sammun jõkke. Prr, otse lumest tulev vesi on väga külm. Aga kahlamine pole teab mis keeruline.
Olen jõudnud metsikusse Isdalenisse, kus on ojad, kosk, kahes küljes mäed, keskel palju ruumi ja rohelust. Seda mööda jalutan alla Rostahytta juurde. Seal on hoopis kurerehad ja mahe õhk. Keedan onni verandal kiirnuudleid. Mõnus oleks siia jääda, aga sellist luksust ei saa endale lubada inimene, kes ühe viienädalase puhkuse jooksul tahab jõuda Kautokeinost Kvikkjokki. Tuleb minna, kuigi eesootav teeb ärevaks. Peaks olema tõus ja kivid.
Ülesronimine polegi esiti väga hull, ainult jõgesid on rohkem kui sakslased on suutnud üles lugeda. Kui Katokeino kandis tähendas kuumus madalaid jõgesid ja kuivi soid, siis siin muudkui sulab mägedest juurde lund, mida möödunud talvel sadas eriti palju. Ja seda sulavett on kõik kohad täis.
Ärkan oma mõtisklustest liikumise peale perifeerses nägemisväljas ja tuvastan teisel pool jõge paarikümnepealise põhjapõdrakarja. Olin juba harjunud, et kõik esialgu inimesteks või majadeks peetud objektid on lõpuks siiski kivid. Isegi kui nad liigutavad.
Siin on kärbsed. Aru ei saa, mis nad saada tahavad. Võibolla on lihtsalt tüütud.
Algavad kiviväljad, kõikjal vuliseb vesi, osad rajajupid on peidus lumikatte all. Kuigi samm on juba väga tönts ja aeg hiline, ei ole siin ka parima tahtmise juures kuhugi telki püsti panna. Tuleb muudkui minna edasi ja üles. Lihtsam on minna igakord järgmise rajamärgini. Ja siis järgmiseni.
Kui tõus lõpeb, on all orus näha onni, mis on väga kaugel ja kuhu jõudmiseks tuleb veel laskuda alla järsust nõlvast ja pladistada paar korda jões. Samas jões.
Onnis on taanlastest paar, kes mu lahkelt sisse kutsub ja lubab, et saan oma toa. Nii ei peagi minema vett tooma, saab kohe natuke pesta, siis süüa ja muljeid vahetada. Nemad mõistlike inimestena muidugi käisid selle maa kahe päevaga.
Kokku tuli 37 km. Pluss-miinus.
Ronin udust välja laia orgu, kus on mõnus tuul ja kerge astuda. Tuleb välja, et norrakad on nagu soomlased – rada läbib jupi Rootsit.
Enne laia jõe ületust istub eemal telgis mehike. Õigmini sääsevõrgu all. Väga ilus telkimiskoht. Jõega on veidi pusimist, tagumises pooles voolab vesi rutem, aga midagi hullu siiski pole.
Tõusen lumelaikudega kivimaailma. Vastu tuleb Norra vanamees, kes siin kusagil olevat telkinud. Tema värskeid jälgi pidi on julgem üle lumelaikude minna. Ju ta teab, kuidas lumi käitub. Kui jälgi pole ja laik pole väga suur, lähen igaks juhuks ringi. Lumi pimestab. Kivid särisevad kuumuses. Sääsed on valvel. Pea kõik on liikumatu ja hääletu, ainult vesi vuliseb kivide vahel. Enne Isdalenit tuleb laskuda juba päris järsul lumel, mis on veidi hirmus. Gepsu on ilmunud kümme lisakilomeetrit. Kust tulid, ei tea. Ära ka ei lähe.
Allpool tuleb ületada vihase näoga jõgi, mis koolmekohast edasi laiali venib. Ju on sealt parem minna. Sobiva koha juures seisab naisterahvas ja sätib oma varustust. Küsin moepärast, kas ta tuli sealt üle ja kas on hea kahlamiskoht. Tegelane vist inglise keelt väga ei kõnele, paneb näpu natuke allapoole põlve ja osutab kummitallaga sussidele, mida ta ilmselt on jões paterdamiseks kasutanud. Jalas on tal rasked poolde säärde ulatuvad kõvasti kinni nööritud nahksaapad. Vaatab etteheitvalt mu tosse, millega harimatu välismaalane tema mägedes ringi kepsutab ja mida pealegi kasutatakse nii kuival maal kui ka vees. Eks jalanõud olegi pea religioosne küsimus, mida ma ei jää temaga arutama, vaid sammun jõkke. Prr, otse lumest tulev vesi on väga külm. Aga kahlamine pole teab mis keeruline.
Olen jõudnud metsikusse Isdalenisse, kus on ojad, kosk, kahes küljes mäed, keskel palju ruumi ja rohelust. Seda mööda jalutan alla Rostahytta juurde. Seal on hoopis kurerehad ja mahe õhk. Keedan onni verandal kiirnuudleid. Mõnus oleks siia jääda, aga sellist luksust ei saa endale lubada inimene, kes ühe viienädalase puhkuse jooksul tahab jõuda Kautokeinost Kvikkjokki. Tuleb minna, kuigi eesootav teeb ärevaks. Peaks olema tõus ja kivid.
Ülesronimine polegi esiti väga hull, ainult jõgesid on rohkem kui sakslased on suutnud üles lugeda. Kui Katokeino kandis tähendas kuumus madalaid jõgesid ja kuivi soid, siis siin muudkui sulab mägedest juurde lund, mida möödunud talvel sadas eriti palju. Ja seda sulavett on kõik kohad täis.
Ärkan oma mõtisklustest liikumise peale perifeerses nägemisväljas ja tuvastan teisel pool jõge paarikümnepealise põhjapõdrakarja. Olin juba harjunud, et kõik esialgu inimesteks või majadeks peetud objektid on lõpuks siiski kivid. Isegi kui nad liigutavad.
Siin on kärbsed. Aru ei saa, mis nad saada tahavad. Võibolla on lihtsalt tüütud.
Algavad kiviväljad, kõikjal vuliseb vesi, osad rajajupid on peidus lumikatte all. Kuigi samm on juba väga tönts ja aeg hiline, ei ole siin ka parima tahtmise juures kuhugi telki püsti panna. Tuleb muudkui minna edasi ja üles. Lihtsam on minna igakord järgmise rajamärgini. Ja siis järgmiseni.
Kui tõus lõpeb, on all orus näha onni, mis on väga kaugel ja kuhu jõudmiseks tuleb veel laskuda alla järsust nõlvast ja pladistada paar korda jões. Samas jões.
Onnis on taanlastest paar, kes mu lahkelt sisse kutsub ja lubab, et saan oma toa. Nii ei peagi minema vett tooma, saab kohe natuke pesta, siis süüa ja muljeid vahetada. Nemad mõistlike inimestena muidugi käisid selle maa kahe päevaga.
Kokku tuli 37 km. Pluss-miinus.
Lisa kommentaar