Öösel oli äike, hommikul on lihtsalt pilves.
Hommikusööki hakatakse andma alles siis, kui ma tavaliselt juba rajale lähen. Stardin seega pea tund hiljem kui muidu.
Alustan Kungsledeniga, Rootsi tõenäoliselt kõige tuntuma rajaga, millega minu rada nüüd kahe päeva jagu kattub. Esimese tunni jooksul tuleb vastu ainult kolm inimest, aga siis jõuan suurema telklaagrini. Inimesed käivad ringi, hambaharjad suus, kroksid jalas, värvilised kotid näpus. Edaspidi ei mööda veerandit tundigi ilma, et keegi vastu ei tuleks või pausi ajal mööda ei läheks. Rada ise on laiaks sõtkutud ja taimed end vastu matkajaid hõõruma ei ulatu. Kohati on kivine. Üle soiste või kivisemate kohtade on laudtee, jõgede kohal sillad. Sääsed on pisemad kui Norras.
Pilved peidavad endas mägede ülemisi otsi. Rada kerib end kõrgemale, kaasikust välja. Kive on rohkem ja liikumine aeglasem. Vaade see-eest on parem. Istun siin ja seal kividel. Vaatan oranži kimalast. Vaatan, kuidas inimesed mööda lähevad. Pärast lähen jälle neist mööda. Inimestest, mitte kimalasest. Ma ei saa aru, miks peab nii palju kola koti küljes rippuma. Keegi kellegagi rääkima ei jää. Huvitav, et rohkem inimesi tähendab vähem inimlikku kontakti. Kõik on asendatavad ja anonüümsed.
Ühtäkki on rajal ees kana. Rabakana näiteks. Seisab seal ega tee minust väljagi. Ilmub tibu. Sel on nii palju oidu peas, et jookseb eemale. Kana tuleb minu lähedale põõsasse ja kuristab seal, siis eemaldub. Imelik.
Üleval on jahedam, aga siis hakkab päike end pilvest välja harutama. Allpool nähtavale ilmuv järv on heleroheline. Järjest rohkem on näha inimesi raja kõrval telke üles seadmas. Üle põdraaia ronides näen silti, et paadini on viis kilomeetrit ja paat väljub iga pooleteise tunni tagant. Hm, võibolla polegi paha mõte. Peaks 7 km vähem kõndima, jalgadele see meeldiks. Ei jõuaks nii hilja kohale. Paadimees saaks endale midagi ilusat osta.
Kai juures istub kaks seltskonda: kolm poissi künka otsas ja neljane punt eraldi. Küsin, kas nad ootavad paati. Jah, aga miks sa tahad paadiga minna, mööda teed on ju ainult 7 km! Eksole, mis ta ise siis siin istub? Tüüp meenutab kangesti Martti Kaldat. Teiselt poolt saabuvad kolm Saksa noormeest. Ninatark läheb uurima, kui kaugelt tulek. Noormehed on alates Hemavanist käinud 19 päeva, homme saavad kogu Kungsledeniga ühele poole. Rootslaste seltskond ahhetab tükk aega, mitu kilomeetrit päevas see teeb ja kui palju kaalub pagas ja keegi ei jõua siit ühe päevaga Abiskosse ja nii edasi. Minu käest ei küsi keegi midagi. Las nii jäädagi, muidu kukuks ninatarga maailm kolinal kokku. Pärast paadis siiski uuritakse päritolumaad ja ninatark teab Kristin Tattart. Ta on kindel, et kettagolf on Eesti kõige kõvem sport. Ekspert, kohe näha.
Alesjaure rajatise kohta sõna ”onn” ei sobi. Rootsi kõige suurem mägilaager. Millegipärast on mul tunne nagu oleksin kutsumata kellegi ühiskorterisse sisenenud.
Pood müüb imelikke asju. Hommikusöögiga olen tõsises hädas. Ja kes sööb matkal kummikomme? Miks neid üldse süüa? Tactical Foodsi muidugi pole, rootslaste enda Blå Band on…, noh, nälga inimene sellega ilmselt ei sure, aga selle taustal saab aru, miks mõni pakitoidu nimetamise peale nina vingu tõmbab.
Täna oli esimene päev, mil varbad ega sokid ega tossud märjaks ei saanud.
Jalakäimist 28,5 km ja paadiga sõitmist 6,3 km.
Alustan Kungsledeniga, Rootsi tõenäoliselt kõige tuntuma rajaga, millega minu rada nüüd kahe päeva jagu kattub. Esimese tunni jooksul tuleb vastu ainult kolm inimest, aga siis jõuan suurema telklaagrini. Inimesed käivad ringi, hambaharjad suus, kroksid jalas, värvilised kotid näpus. Edaspidi ei mööda veerandit tundigi ilma, et keegi vastu ei tuleks või pausi ajal mööda ei läheks. Rada ise on laiaks sõtkutud ja taimed end vastu matkajaid hõõruma ei ulatu. Kohati on kivine. Üle soiste või kivisemate kohtade on laudtee, jõgede kohal sillad. Sääsed on pisemad kui Norras.
Pilved peidavad endas mägede ülemisi otsi. Rada kerib end kõrgemale, kaasikust välja. Kive on rohkem ja liikumine aeglasem. Vaade see-eest on parem. Istun siin ja seal kividel. Vaatan oranži kimalast. Vaatan, kuidas inimesed mööda lähevad. Pärast lähen jälle neist mööda. Inimestest, mitte kimalasest. Ma ei saa aru, miks peab nii palju kola koti küljes rippuma. Keegi kellegagi rääkima ei jää. Huvitav, et rohkem inimesi tähendab vähem inimlikku kontakti. Kõik on asendatavad ja anonüümsed.
Ühtäkki on rajal ees kana. Rabakana näiteks. Seisab seal ega tee minust väljagi. Ilmub tibu. Sel on nii palju oidu peas, et jookseb eemale. Kana tuleb minu lähedale põõsasse ja kuristab seal, siis eemaldub. Imelik.
Üleval on jahedam, aga siis hakkab päike end pilvest välja harutama. Allpool nähtavale ilmuv järv on heleroheline. Järjest rohkem on näha inimesi raja kõrval telke üles seadmas. Üle põdraaia ronides näen silti, et paadini on viis kilomeetrit ja paat väljub iga pooleteise tunni tagant. Hm, võibolla polegi paha mõte. Peaks 7 km vähem kõndima, jalgadele see meeldiks. Ei jõuaks nii hilja kohale. Paadimees saaks endale midagi ilusat osta.
Kai juures istub kaks seltskonda: kolm poissi künka otsas ja neljane punt eraldi. Küsin, kas nad ootavad paati. Jah, aga miks sa tahad paadiga minna, mööda teed on ju ainult 7 km! Eksole, mis ta ise siis siin istub? Tüüp meenutab kangesti Martti Kaldat. Teiselt poolt saabuvad kolm Saksa noormeest. Ninatark läheb uurima, kui kaugelt tulek. Noormehed on alates Hemavanist käinud 19 päeva, homme saavad kogu Kungsledeniga ühele poole. Rootslaste seltskond ahhetab tükk aega, mitu kilomeetrit päevas see teeb ja kui palju kaalub pagas ja keegi ei jõua siit ühe päevaga Abiskosse ja nii edasi. Minu käest ei küsi keegi midagi. Las nii jäädagi, muidu kukuks ninatarga maailm kolinal kokku. Pärast paadis siiski uuritakse päritolumaad ja ninatark teab Kristin Tattart. Ta on kindel, et kettagolf on Eesti kõige kõvem sport. Ekspert, kohe näha.
Alesjaure rajatise kohta sõna ”onn” ei sobi. Rootsi kõige suurem mägilaager. Millegipärast on mul tunne nagu oleksin kutsumata kellegi ühiskorterisse sisenenud.
Pood müüb imelikke asju. Hommikusöögiga olen tõsises hädas. Ja kes sööb matkal kummikomme? Miks neid üldse süüa? Tactical Foodsi muidugi pole, rootslaste enda Blå Band on…, noh, nälga inimene sellega ilmselt ei sure, aga selle taustal saab aru, miks mõni pakitoidu nimetamise peale nina vingu tõmbab.
Täna oli esimene päev, mil varbad ega sokid ega tossud märjaks ei saanud.
Jalakäimist 28,5 km ja paadiga sõitmist 6,3 km.
Lisa kommentaar