Nüüd küll sajab.
Kui äratuskell heliseb, siis kõik veel muidugi magavad. Saan üksi köögis peremehetseda ja kolin siis ka sinna pakkima, et mitte magavate inimeste juures krabistad.
Õues on pigem uduvihm ja kerge tuul tagant. Polegi väga hull. Vihmariided saavad lõpuks täita neile ettenähtud ülesannet. Algab vaevumärgatav tõus, aga liigun aeglaselt. Lauad on libedad, kivid on libedad, muda on libe, rohi on libe. Muid pindu eriti pole. Läheb libedalt. Kive on üpris-üpris palju. Paar korda teen ka pausi, aga ega vihmas pole mõnus kivil istuda. Mõnest pilveaugust ilmneb aeg-ajalt kõrgemaid pinnavorme.
Üsna nobedalt jõuan siiski umbes poolel teel oleva Tjäkta onnini, mis kõrgub teisel pool jõge. Mõned inimesed pakivad raja ääres telke kokku. Ka onni suunast tuleb seljakotikandjaid. Ma polegi ainus tola, kes sellises paksus pilves ronib kurule, mis on Kungsledeni kõige kõrgem tipp. Hõredas hanereas ukerdame mudas ja kividel kuru suunas. Möödun neljast lätlasest ja tõdeme, et oleme naabrid. Edasi jälitan sinist seljakotti kuni kuruni. Ümberringi unenäoline sumu ja mõned lumelaigud. Vihmast ja sulavast lumest on kogu maapind märg.
Kurul on häda-onn. Inimesi täis, kellel kõigil on kange kuivamisehäda. Sinine seljakott osutub sakslaseks, kelle kaks aeglasemat kaaslast saabuvad hiljem. On ka lõbusa näoga Rootsi mees pojaga. Saabuvad veel kaks Saksa tüdrukut ja moodustame saksa keelt kõneleva sektsiooni. Sööme lõunapausiks valmispandud kraami, jagame rajamuljeid. Läti ekipaaži saabumise ajal asutan end lahkuma.
Teises suunas on järsk ja mudane laskumine, kus üles- ja allaminejad püüavad üksteist mitte jalust maha kelgutada. Tundub, et vihm jäi teisele poole. Kui järsk osa lõpeb, on edasine lihtsam, mõned kivid on juba otsast kuivad. Kui neid kive ainult nii palju poleks. Mägesid ilmub rohkem nähtavale, aga laia oru teisest servast valmistub juba lähenema tume pilv. Jube kiirelt jõuab kohale. Mul on hea meel, et ma kaasmatkajate moodi ei kiirustanud vihmariiete mahavõtmisega. Sedapuhku sajab ikka korralikult.
Kui olen end Sälka onnis sisse möllinud, särab õues päike. Täiesti jabur. Saan onnivalvurite käest õmbluskarbi ja parandan osaliselt lahti tulnud säärisekinnituse. Sääriste peamine kasutegur on kaitsta sääskede eest seda osa jalast, mis jääb kükitades tossu ja püksisääre vahel katmata. Ma muidugi ei tea, kas seda minivarianti on üldse õige sääriseks nimetada, sest sääreni see ju tegelikult ei ulatu. Igatahes, parandatud see saab.
Ostan järgmiseks kümneks päevaks süüa ja lähen koos Rootsi prouadega sauna. Sest siin on saun! Pärast muljetame köögis austraallaste ja taanlastega. Onn läheb täitsa täis, pole eriti ruumi oma padajanni kuhugi laotada.
Täna 27,8 km.
Õues on pigem uduvihm ja kerge tuul tagant. Polegi väga hull. Vihmariided saavad lõpuks täita neile ettenähtud ülesannet. Algab vaevumärgatav tõus, aga liigun aeglaselt. Lauad on libedad, kivid on libedad, muda on libe, rohi on libe. Muid pindu eriti pole. Läheb libedalt. Kive on üpris-üpris palju. Paar korda teen ka pausi, aga ega vihmas pole mõnus kivil istuda. Mõnest pilveaugust ilmneb aeg-ajalt kõrgemaid pinnavorme.
Üsna nobedalt jõuan siiski umbes poolel teel oleva Tjäkta onnini, mis kõrgub teisel pool jõge. Mõned inimesed pakivad raja ääres telke kokku. Ka onni suunast tuleb seljakotikandjaid. Ma polegi ainus tola, kes sellises paksus pilves ronib kurule, mis on Kungsledeni kõige kõrgem tipp. Hõredas hanereas ukerdame mudas ja kividel kuru suunas. Möödun neljast lätlasest ja tõdeme, et oleme naabrid. Edasi jälitan sinist seljakotti kuni kuruni. Ümberringi unenäoline sumu ja mõned lumelaigud. Vihmast ja sulavast lumest on kogu maapind märg.
Kurul on häda-onn. Inimesi täis, kellel kõigil on kange kuivamisehäda. Sinine seljakott osutub sakslaseks, kelle kaks aeglasemat kaaslast saabuvad hiljem. On ka lõbusa näoga Rootsi mees pojaga. Saabuvad veel kaks Saksa tüdrukut ja moodustame saksa keelt kõneleva sektsiooni. Sööme lõunapausiks valmispandud kraami, jagame rajamuljeid. Läti ekipaaži saabumise ajal asutan end lahkuma.
Teises suunas on järsk ja mudane laskumine, kus üles- ja allaminejad püüavad üksteist mitte jalust maha kelgutada. Tundub, et vihm jäi teisele poole. Kui järsk osa lõpeb, on edasine lihtsam, mõned kivid on juba otsast kuivad. Kui neid kive ainult nii palju poleks. Mägesid ilmub rohkem nähtavale, aga laia oru teisest servast valmistub juba lähenema tume pilv. Jube kiirelt jõuab kohale. Mul on hea meel, et ma kaasmatkajate moodi ei kiirustanud vihmariiete mahavõtmisega. Sedapuhku sajab ikka korralikult.
Kui olen end Sälka onnis sisse möllinud, särab õues päike. Täiesti jabur. Saan onnivalvurite käest õmbluskarbi ja parandan osaliselt lahti tulnud säärisekinnituse. Sääriste peamine kasutegur on kaitsta sääskede eest seda osa jalast, mis jääb kükitades tossu ja püksisääre vahel katmata. Ma muidugi ei tea, kas seda minivarianti on üldse õige sääriseks nimetada, sest sääreni see ju tegelikult ei ulatu. Igatahes, parandatud see saab.
Ostan järgmiseks kümneks päevaks süüa ja lähen koos Rootsi prouadega sauna. Sest siin on saun! Pärast muljetame köögis austraallaste ja taanlastega. Onn läheb täitsa täis, pole eriti ruumi oma padajanni kuhugi laotada.
Täna 27,8 km.
Lisa kommentaar