Hommikul on Rootsi poisil uus plaan.
Tema nimi on Nikodemus muide. Poisi, mitte plaani. Talle tuli meelde lugu matkajast, kes katkise silla juures kohtas kalureid objektile sõidutavat paadimeest ja matkaja sai paadiga Ritsemisse. Kui paadimehele helistada ja ta endale õigeks päevaks järele tellida, siis võiks ju enamuse rada siiski saada läbi käia. Mõttel tundub jumet olema. Meil on nagunii plaanis sama trass sama ajakavaga.
Sööme rahuliku hommikusöögi, et anda paadimehele aega ärkamiseks. Siis kaob Nikodemus mäe otsa. Kõrgemal on levi. Istun õues, lasen päikesel varvaste peale paista, vaatan peegelsiledat järve ja püüan kuluva aja järgi läbirääkimiste edu ennustada. Saabuvad kaks kalameest ja annavad teada, et tammiehituse pärast teisele trassile juhatatud rajal on ületamatu jõgi ja tammitööde juhataja lubas vana rada mööda minna, sest tööd on tegelikult lõppenud. Jälle jupp kasulikku infot.
Nikodemus naaseb positiivsete sõnumitega. Paadimees tuleb. Nüüd vaja ruttu pakkida, et enne ennustatud äikest kaugemal olla. Krabistame mõlemad rutakalt oma toas, sest kumbki ei taha olla see, kelle järel tuleb oodata.
Alustamegi koos, lobisedes igasugustest asjadest. Lugematuid eri kiirusega voolavaid niresid on tõesti kindlam kahekesi ületada ja ületamiseks sobivaid kohti vaadata. Selja taha kerkib pilv. Suur, tume ja ähvardav. Tõuseb ka tugev tuul. Kui esimesed piisad langevad, tõmbame vihmariided selga ja vantsime edasi. Ühest nõlvast tuleb veel üle ronida, seejärel hakkab laskumine tammi suunas. Äike on kolme kilomeetri kaugusel. Ja siis põrutab välk meist paarsada meetrit eespool olevasse nõlva nii, et suits taga ja kohe käib ka kõva kõmakas. Oleme mõlemad paugupealt pikali. Üllatusest ja ehmatusest. Istume tükk aega kivide vahel ja ootame äikese eemaldumist. Umbes samast kohast pidimegi üle ronima. Nüüd me päris sealt enam minna ei taha, mis siis, et välk ei pidavat kaks korda samasse kohta lööma. Julgeme lõpuks liikvele minna, läbida tuleb mulk põdraaias. Nikodemus nihutab jupi traatvõrku eest ja ma olen seda just tagasi sättimas, ise mõeldes metallist esemete katsumisele äikesega, kui traadist käib välja kõver valgusesähvatus. Kärgatus seal juures võib olla ka fantaasiavili. Vasaku käe serv ja vasaku talla alune on veidi valusad, muud peale ehmatuse õnneks ei juhtu. Tara on otsapidi järves ja õhk elekrit täis, ilmselt selles asi. See oleks küll eriline lotovõit, saada välgust tabatud. Nüüd ma lõpuks usun papat, et pole mõistlik äikesega metallesemeid käppida. Kükitame selle peale veel natuke kivi varjus, enne kui ületame nõlva kõvasti vasakul sellest kohast, kust rada läheb.
Tammi juures üllatusi pole. Kõvasti pahisevast kohast viib üle sild. Vihm jääb järele, teeme lõunapausi. Söön mõned snäkid, Nikodemus jääb vaaritama ja kõnnin üksi edasi. Edasi tuleb mööda kive ja lumelaike turnida üle kuru ja teisel pool ongi onn. Lumelaike on palju. Mulle ei meeldi need, mille sees on suur auk, ja need, mille all on kuulda voolavat vett. Palju rohkem seiklusi täna ei tahaks ka. Lumi kannab, kivid vaatavad vaikides pealt. Päike tuleb välja.
Ühel äsja lume alt vabanenud laigul õitsevad madalad kollased lilled. Neis võib tajuda kerget meeleheidet: mismõttes on kevad alles 1. augustil? Kas nii ikka jõuab lõpuni õitseda?
Järv hakkab teisel pool kuru paistma ja on suures osas lume all. Siia ei ole kevad veel jõudnud. Oleme umbes 850 meetrit üle merepinna muidugi ka, aga ikkagi. Isegi 90-aastased saamid ei mäleta nii hilist kevadet.
Toon järve lumevabast laigust kaks ämbritäit vett, panen suure kannuga vee keema ja olen Nikodemuse saabumise ajaks jõudnud pesta pea ja pesu. Suurtest akendest avaneb vaade lumisele järvele, lumekirjutele mägedele ja pidevalt muutuvale taevale.
Onni regisreerimisraamat ütleb, et Heiki Lõhmus oli siin kaks päeva tagasi.
Täna 17,9 km.
Sööme rahuliku hommikusöögi, et anda paadimehele aega ärkamiseks. Siis kaob Nikodemus mäe otsa. Kõrgemal on levi. Istun õues, lasen päikesel varvaste peale paista, vaatan peegelsiledat järve ja püüan kuluva aja järgi läbirääkimiste edu ennustada. Saabuvad kaks kalameest ja annavad teada, et tammiehituse pärast teisele trassile juhatatud rajal on ületamatu jõgi ja tammitööde juhataja lubas vana rada mööda minna, sest tööd on tegelikult lõppenud. Jälle jupp kasulikku infot.
Nikodemus naaseb positiivsete sõnumitega. Paadimees tuleb. Nüüd vaja ruttu pakkida, et enne ennustatud äikest kaugemal olla. Krabistame mõlemad rutakalt oma toas, sest kumbki ei taha olla see, kelle järel tuleb oodata.
Alustamegi koos, lobisedes igasugustest asjadest. Lugematuid eri kiirusega voolavaid niresid on tõesti kindlam kahekesi ületada ja ületamiseks sobivaid kohti vaadata. Selja taha kerkib pilv. Suur, tume ja ähvardav. Tõuseb ka tugev tuul. Kui esimesed piisad langevad, tõmbame vihmariided selga ja vantsime edasi. Ühest nõlvast tuleb veel üle ronida, seejärel hakkab laskumine tammi suunas. Äike on kolme kilomeetri kaugusel. Ja siis põrutab välk meist paarsada meetrit eespool olevasse nõlva nii, et suits taga ja kohe käib ka kõva kõmakas. Oleme mõlemad paugupealt pikali. Üllatusest ja ehmatusest. Istume tükk aega kivide vahel ja ootame äikese eemaldumist. Umbes samast kohast pidimegi üle ronima. Nüüd me päris sealt enam minna ei taha, mis siis, et välk ei pidavat kaks korda samasse kohta lööma. Julgeme lõpuks liikvele minna, läbida tuleb mulk põdraaias. Nikodemus nihutab jupi traatvõrku eest ja ma olen seda just tagasi sättimas, ise mõeldes metallist esemete katsumisele äikesega, kui traadist käib välja kõver valgusesähvatus. Kärgatus seal juures võib olla ka fantaasiavili. Vasaku käe serv ja vasaku talla alune on veidi valusad, muud peale ehmatuse õnneks ei juhtu. Tara on otsapidi järves ja õhk elekrit täis, ilmselt selles asi. See oleks küll eriline lotovõit, saada välgust tabatud. Nüüd ma lõpuks usun papat, et pole mõistlik äikesega metallesemeid käppida. Kükitame selle peale veel natuke kivi varjus, enne kui ületame nõlva kõvasti vasakul sellest kohast, kust rada läheb.
Tammi juures üllatusi pole. Kõvasti pahisevast kohast viib üle sild. Vihm jääb järele, teeme lõunapausi. Söön mõned snäkid, Nikodemus jääb vaaritama ja kõnnin üksi edasi. Edasi tuleb mööda kive ja lumelaike turnida üle kuru ja teisel pool ongi onn. Lumelaike on palju. Mulle ei meeldi need, mille sees on suur auk, ja need, mille all on kuulda voolavat vett. Palju rohkem seiklusi täna ei tahaks ka. Lumi kannab, kivid vaatavad vaikides pealt. Päike tuleb välja.
Ühel äsja lume alt vabanenud laigul õitsevad madalad kollased lilled. Neis võib tajuda kerget meeleheidet: mismõttes on kevad alles 1. augustil? Kas nii ikka jõuab lõpuni õitseda?
Järv hakkab teisel pool kuru paistma ja on suures osas lume all. Siia ei ole kevad veel jõudnud. Oleme umbes 850 meetrit üle merepinna muidugi ka, aga ikkagi. Isegi 90-aastased saamid ei mäleta nii hilist kevadet.
Toon järve lumevabast laigust kaks ämbritäit vett, panen suure kannuga vee keema ja olen Nikodemuse saabumise ajaks jõudnud pesta pea ja pesu. Suurtest akendest avaneb vaade lumisele järvele, lumekirjutele mägedele ja pidevalt muutuvale taevale.
Onni regisreerimisraamat ütleb, et Heiki Lõhmus oli siin kaks päeva tagasi.
Täna 17,9 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar