Hommik on päikeseline ja vaikne, järvedel mägede peegeldused.
Linnud on üllatunud matkaja nii varajase ilmumise üle.
Õige varsti keeran Kungsledenilt ära. Rada on kohe kitsam. Sisenen rohelisse orgu, kus rada tekib ja kaob, märgistus on olematu ja iga natukese aja tagant voolab vesi mäe otsast alla. Mäenõlval mättalt mättale hüpelda on päris väsitav. Seljakotis on nüüd ju üheksa päeva toit.
Tuleb vastu vanamees. Võimalik, et sakslane. Edasi on kõik lihtne, on tema sõnum.
Pean pikniku väga pika järve kaldal, kus palju lilli. Järv läheb väga järsult sügavaks. Need väga selge veega ja järskude kallastega järved võtavad pea kergelt ringi käima.
Pärast hulka tatsumist istuvad jõe ääres kaks Rootsi tüdrukut. Näitavad, kust tuleks üle kahlata. Ühel neist on Eestis sõbranna. Kahlamine on pikk ja edukas.
Jõeoru järel tuleb kivimaastik, rada endiselt ilmub ja kaob. Kivide vahel vilguvad järved. Teeristis on Hukejauresse 2 km, Gautelishyttani veel 15 km. Lõpuks ilmuvad oranžid märgid, ka tallutud rada on enamus aega näha. Hakkavad lumelaigud, igal pool on pahisev vesi ja mudas eeskõndinud matkaja jalajäljed. Kuigi õhtune päikesevalgus on sulnis, annab tunda väsimus. Jalad on nagunii märjad, miska lähen plärtsudes igalt poolt otse läbi. Viimaks avaneb karge vaade Gautelisvatnetile, keegi sõidab paadiga loojangusse, pikk kiiluveetriip sabas.
Enne onnini jõudmist tuleb veel laskuda üle mõnede lumelaikude ja läbi ojade. Kui ma muidu kasutan matkakeppe lisaks telgi toetamisele ainult karmimate jõgede läbimiseks, ei ole tänase päeva lõpuosas enam mõtet keppe tagasi koti külge panna. Kogu see maastik on nagu üks suur jõeületus.
Onnis on Rootsi kutt ja veel kaks vaba tuba. Kui söön, astub läbi teises majakeses elav mees ja edastab info eesootaval rajal rinnuni vees kahlanud inimestest. Seda ma ei kavatse teha. Saab siis ju Røsvatnist otse Ritsemisse? Ei, seal on sild katki ja jõgi pole kahlatav. Tundub, et ainus variant on tagasiminek kuni Hukejaureni, sealt Sitasjaure kaudu Ritsemisse ja paadiga üle järve Vaisaluoktasse. Nii saaks homme puhkepäeva ja üksiti kaks pikka päeva pooleks teha, jõudes ikka Kallega kokku lepitud ajaks Kvikkjokki. Tagasiminek on muidugi psühholoogiliselt raske ja Norra onne kahju Rootsi omade vastu vahetada. Kõõlume õhtu otsa kaartide kohal.
Täna 35 km. Ilmselt kõige väsitavam päev seni.
Õige varsti keeran Kungsledenilt ära. Rada on kohe kitsam. Sisenen rohelisse orgu, kus rada tekib ja kaob, märgistus on olematu ja iga natukese aja tagant voolab vesi mäe otsast alla. Mäenõlval mättalt mättale hüpelda on päris väsitav. Seljakotis on nüüd ju üheksa päeva toit.
Tuleb vastu vanamees. Võimalik, et sakslane. Edasi on kõik lihtne, on tema sõnum.
Pean pikniku väga pika järve kaldal, kus palju lilli. Järv läheb väga järsult sügavaks. Need väga selge veega ja järskude kallastega järved võtavad pea kergelt ringi käima.
Pärast hulka tatsumist istuvad jõe ääres kaks Rootsi tüdrukut. Näitavad, kust tuleks üle kahlata. Ühel neist on Eestis sõbranna. Kahlamine on pikk ja edukas.
Jõeoru järel tuleb kivimaastik, rada endiselt ilmub ja kaob. Kivide vahel vilguvad järved. Teeristis on Hukejauresse 2 km, Gautelishyttani veel 15 km. Lõpuks ilmuvad oranžid märgid, ka tallutud rada on enamus aega näha. Hakkavad lumelaigud, igal pool on pahisev vesi ja mudas eeskõndinud matkaja jalajäljed. Kuigi õhtune päikesevalgus on sulnis, annab tunda väsimus. Jalad on nagunii märjad, miska lähen plärtsudes igalt poolt otse läbi. Viimaks avaneb karge vaade Gautelisvatnetile, keegi sõidab paadiga loojangusse, pikk kiiluveetriip sabas.
Enne onnini jõudmist tuleb veel laskuda üle mõnede lumelaikude ja läbi ojade. Kui ma muidu kasutan matkakeppe lisaks telgi toetamisele ainult karmimate jõgede läbimiseks, ei ole tänase päeva lõpuosas enam mõtet keppe tagasi koti külge panna. Kogu see maastik on nagu üks suur jõeületus.
Onnis on Rootsi kutt ja veel kaks vaba tuba. Kui söön, astub läbi teises majakeses elav mees ja edastab info eesootaval rajal rinnuni vees kahlanud inimestest. Seda ma ei kavatse teha. Saab siis ju Røsvatnist otse Ritsemisse? Ei, seal on sild katki ja jõgi pole kahlatav. Tundub, et ainus variant on tagasiminek kuni Hukejaureni, sealt Sitasjaure kaudu Ritsemisse ja paadiga üle järve Vaisaluoktasse. Nii saaks homme puhkepäeva ja üksiti kaks pikka päeva pooleks teha, jõudes ikka Kallega kokku lepitud ajaks Kvikkjokki. Tagasiminek on muidugi psühholoogiliselt raske ja Norra onne kahju Rootsi omade vastu vahetada. Kõõlume õhtu otsa kaartide kohal.
Täna 35 km. Ilmselt kõige väsitavam päev seni.
Lisa kommentaar