öö eesliinil

Silkame vilkalt kahe terminali vahel. Laevad maabuvad kordamööda ühte ja teise. Peamiselt veokid, üksikud sõiduautod. Viibe, auto seisma, pilk numbrimärgile otsustamaks, mis keeles juhti kõnetada, dokumendifoto ja näo võrdlus, kontroll, kas paariline sai kõrvaluksest sisse ja ka välja, head teed, demonstratiivne käte desinfitseerimine, kui on tulnud dokumendist või uksest kinni võtta. Eriti poolakad lähevad väga lahkeks emakeelse tervituse peale. Vähemalt kahte juhti olen juba varem kontrollinud. Enamus juhte on sõbralikud, mõni ka pahur ja tüdinud. Üks muretseb, kas tema sussid on alles. Teisel pool traataeda hädaldavad kajakad.

Enne puhkeruumi sisenemist pihustatakse kogu seltskond desoainega üle. Tuuakse süüa ja mõnda aega on kuulda ainult plastmasskahvlite klõbinat vastu fooliumalust. Ühekordset prügi toodetakse palju. Järgneb ülesanne ”kuidas peita võileiba politseiniku eest”. Päevase vahetuse andmetel on politseinikud eriti maiad kaitseliitlaste öiste võileibade peale.

Öö edenedes kriitikavõime alaneb. D-terminali tollihallis on tennisepall. Palli loopides on peamine mitte saada pihta politseinikule. Alati see ei õnnestu. Publikust kostab ettepanekuid politsei kutsuda. Politseinik see-eest proovib, kas ta tabab palli teleskoopnuiaga. Ilusti tabab.

Järgmist laeva oodates rivistuvad kaitseliitlased seina äärde ja jäävad politseinike kas rõõmuks või pettumuseks üksmeelselt magama. Alles hiljem demonstreerib Väike R erinevaid mooduseid ratastega toolil liiklemiseks. Ilmselt palub PPA järgmisel korral saata endale appi täisealisi kaitseliitlasi.

Viimane laev hilineb ja veokid venivad maale pikkade vahedega. Harjutatakse veokipeibutamise liigutusi. Alati jääb üks poolakas kuhugi lõppu kohmitsema. Sadamast lahkudes on taevas taas oranž viirg nagu millalgi vahetuse alguseski.