Mekongi delta vol 1

Söögikohad on kõik veel kinni, viimaks leiame tädi, kes on nõus meie jaoks liha saia vahele panema.
Meie minivan jalgrataste ja giidiga tuleb suht täpselt. Giidiks on imepisike neiu Yin, kes jutustab meile Saigoni ajaloost ja parimatest söögikohtadest. Iga lause lõppu ütleb "jes!". Juht kuulab täie volüümiga raadiot ja nad krutivad seda giidiga vaheldumisi kord valjemaks, kord vaiksemaks. Raadiost tuleb tund aega järjest ainult Celine Dijoni, ma ei teadnudki varem, et tal üldse nii palju laule on, teadsin tervelt kolme. Aina vaan viisastuu...
Jalgarataste selga istume suure taidega peetud lahingu auks püstitatud monumendi juures. Muidugi ei ole rattad mingi super-luks, üle tee remondipoest saame vahendeid nii kummide pumpamiseks kui ka sadulate tõstmiseks. Kõik mõeldud ju pisikestele vietnamlastele. Minu ratta porilauad logisevad küljes ja käigud on puhas butafooria. Käiguvahetajad hakkavad ka üsna pea kummalist häält tegema ja jätkavad seda kuni õhtuni.
Esimene jupp peaks olema ca 20 km, see möödub pideva hallootamise saatel. Üritan püüdlikult iga "hello" suunas vähemalt naeratada ja kramplikult meeles pidada, et olen neil külas. Ilm on õnneks kergelt pilvevines, tee laudsile ja valdavalt asfalteeritud. Ka tempo pole kontimurdev, tund ja 10 kilomeetrit. Hingeldama ei võta, saab rahulikult ringi vahtida.
Esimese pausi teeme puuviljakorjajate juures. Paar poissi on puu otsas ja kolm naist sulistavad veekausis. Meid sunnitakse sööma asja, mille nimi on täiesti tundmatu ja mis kangesti meenutab seda vilja, mille söömise järel Kampong Thomis nii taskunuga kui ka käed ja hambad olid nagu kummiliimiga üle valatud.
Järgmiseks näeme riisipaberi tegemist. Seda nad söövad ka.
20 km saab ühe suurema küla väravas otsa ja meid pannakse auto peale, kus enamus seltskonda üksmeelselt magama jääb. Ärkvel on juht, tehnilistel põhjustel, ja mina, kes ei raatsi aknast välja vahtimist lõpetada.
Lõunaks on ette nähtud kohalike söökla tee ääres. Kisa kõrvulukustav ja kahvanägude ilmumine tekitab täiendavat elevust. Maksmisega on pisike probleem, sest meie arvates pidi kogu asi hinna sees olema. Maksame siiski pärast lühiajalist vaikset omavahelist arutelu ära ja sõidame edasi. Teine jupp rattasõitu kulgeb riisipõldude ja pisikeste külade vahel, lahedam kui esimene pool. Mingil hetkel hakkab Yin hinnakokkulepete vastu huvi tundma. Kinnitan, et lisamaksetest meile midagi ei räägitud. Arvestades, et lõuna maksis inimese kohta (koos õllega) alla kahe dollari, on teema muidugi naeruväärne. Selgub, et ka homseks hommikuks väljareklaamitud ujuv turg peaks olema eraldi tasu eest. Edasise osa päevast veedab Yin telefoni otsas ja mina kavatsen probleemide tekkimisel üles võtta veepudeli teema. Lubati ühte suurt pudelit inimese kohta päevas. Saime igaüks pisikese 0,3se vee. Kui see on suur pudel, siis ma tahaks väikest pudelit näha...
Vahepeal külastame pagoodi, kus elavad nunnad ja meile korraldatakse köögiekskursioon. Kunagi on see olnud mungaklooster, munkade pildid on nunnadel ilusti seina peal. Ühele vanale nunnale meeldib minu kambodža kommerts-käevõru. Käime läbi ka tellisetehasest, kus üritus on eriti mehhaniseeritud, sest tellist ei plätsita mitte käsitsi, vaid savi tuleb linti mööda. Kõik muu on ikka käsitsi. Telliste põletamiseks kasutatakse aganaid, mida talumehed toovad, et pärast tuhka väetiseks vastu saada. Väga ökoloogiline.
Kogu tootmistegevuse külastamine ei jäta õnneks turistilõksu muljet, sest töölised ei pööra meile vähematki tähelepanu ja midagi müüa ammugi ei üritata. Rohkem selline tunne, et on möödaminnes suvalisse kohta sisse põigatud.
Ööbimiseks pläristame praamiga jõesaarele, kus meid ootab nn kodumajutus. Kena maja lahke pererahvaga, kes küll suhtlevad ainult vietnami keeles. Lisaatraktsioonina peaksime minema kööki appi süüa tegema. Saadame Külli hakkima, kust ta küll üsna kiirelt jalga laseb. Peretütar toob meile puu otsast asju, mida meil tuntakse ilmselt litši nime all. Enne sööki saabub veel kaks valget jõge mööda sama firma giidi saatel. Üks neiu Kanadast ja üks Hollandist, mis tähendab smalltalkimist söögi ajal. Kanada neiu muretseb esimese asjana, kas joogiks pakutav vesi on ikka pudelist. Mul on kange tahtmine talle öelda, et loomulikult on vesi otse jõest...
Vahepeal teatab Yin, et kuna tema firma unustas meile söögi ja turu kohta hinnad öelda, siis on turulkäik tasuta ja homseks kutsub firma meid lõunale. Väga soliidne.
Konkureerivale grupile on ette nähtud öine tulekärbeste vaatamine ja me saame ka paadi peale. Täitsa tasuta. Giidid arvavad millegiparast küll, et kärbse peab puu otsast ka kinni püüdma. Nagu meie jaaniuss, aga tiibadega. Yin kirjeldab tulekärbse elu: 2 aastat maa all, siis 2 nädalat puu otsas, et teha valmis uus tulekärbes ja ongi kõik. Mööda pimedat Mekongi toimub tihe liiklus, taevas on tähti täis. Orion otse pea kohal, üks neid vähestest tähtkujudest, mis mulle kunagisest taevassevahtimisest meelde on jäänud. Kodu poole tagasi minnes tundub eespool olevat ka suur vanker ehk suur karu. Hm, kui selja taga oli ikka kassiopeia, siis oleks see päris loogiline, iseasi, kas need kaks saavad tehniliselt korraga paista...
Kodumajutuses saab ennast veega üle valada, mispeale meie grupp suundub magama, konkurendid kiljuvad verandal poole ööni. Liiklus mööda Mekongi ei rahune, vaid kuni hommikuni on helipilt nagu pronksiööl.