Hommikusöögiks šokolaadiga pannkook ja kange Vietnami kohv, nami.
Kuna
hotellis promotud jalgrattatuuri eest taheti liigselt suur hunnik raha,
igalt inimeselt 300 dollarit, siis läheme ehku peale reisibüroosse, mis
reklaami järgi lubab meile rääkida seda, mida LP ei räägi. Pakuvad
kolmepäevast tuuri 220 dollari eest ja kahepäevast 150 eest. Lubatakse
rattaga sõita 40 km päevas ja viia ka jõe peale. Jääme kahe päeva
juurde. Minu vanuseks pakub neiu 18 aastat, probleemiks kortsude
puudumine. Külli saab seina seest 7,2 miljonit dongi.
Üle tänava büroost saame 4ndaks bussipiletid Saigonist Mui Ne randa.
Edasi pikk palav matk ajaloomuuseumini, et teada saada, et seal on lõuna ja muuseum avatakse uuesti pooleteist tunni pärast. Võtame takso Giac Lam pagoodini. St tiirutame kõigepealt tükk aega mööda linna, sest taksojuht ei saa aru ühestki sõnast ja majanumbrid lõpevad mingil hetkel otsa. Viimaks leiame nr 118 sealt, kus ümberringi on majad nr 500 ja edasi. Templis pole ka külastusaega, aga noor munk viipab lahkelt edasi ja annab meile kommi. Luusime ringi ja istume maas, mispeale üks munk toob meile kausitäie puuvilju ja asutab ennast koos meiega neid sööma. Siis kutsub ka teise, kes oskab mõne sõna inglise keelt. Niiet munkade toitmise asemel sööme hoopis nende söögi ära. Kui asjast õigesti aru saime, veedavad poisid seal 3 aastat. Vanused 27 ja 23, nimed lahkusid samast kõrvast, kust sisse tulid. Korraks liitub meiega ka üks Austraalia tüdruk, kelle isa olevat ennast Prantsusmaal eestlasena esitlenud, et prantslased temaga ikka prantsuse, mitte inglise keeles räägiks.
Algab tseremoonia, istume tükk aega nurgas ja kuulame mörinat.
Teised turistid saabuvad siis, kui me lahkuda oleme otsustanud. Väga meeldiv.
Pole just turistipiirkond, aga mõni tänavavahe edasi õnnestub veenda kolme motikakutti meid hotell tagasi viima, 30 000 dongi tükk. Saame kiivrid, see tundub siin kohustuslik olema, ja olemegi keset kiivritemerd Saigoni tipptunnis. Tipptund on siin vist 24h küll. Ameerika mäed on selle kõrval käkitegu ja Sokhomi selja taga oli tunduvalt turvalisem. Läbime linna ühes tükis, ainult Külli kaob millegipärast kuhugi ära ja saabub ca 15 minutit hiljem.
Üks nuudlisupp ja internet. Mui Ne hotellid ongi enamuses osas täis. Ainult sakslasest hotellipidajalt saabub vastus, et neil on kaks vaba bangalot. Üks ilma konditsioneerita.
Poodlen omale rattamatkaks väikse seljakoti. The North Face, kõik lisad, väga peen, ca 150 krooni. Made in Vietnam.
Üle tänava büroost saame 4ndaks bussipiletid Saigonist Mui Ne randa.
Edasi pikk palav matk ajaloomuuseumini, et teada saada, et seal on lõuna ja muuseum avatakse uuesti pooleteist tunni pärast. Võtame takso Giac Lam pagoodini. St tiirutame kõigepealt tükk aega mööda linna, sest taksojuht ei saa aru ühestki sõnast ja majanumbrid lõpevad mingil hetkel otsa. Viimaks leiame nr 118 sealt, kus ümberringi on majad nr 500 ja edasi. Templis pole ka külastusaega, aga noor munk viipab lahkelt edasi ja annab meile kommi. Luusime ringi ja istume maas, mispeale üks munk toob meile kausitäie puuvilju ja asutab ennast koos meiega neid sööma. Siis kutsub ka teise, kes oskab mõne sõna inglise keelt. Niiet munkade toitmise asemel sööme hoopis nende söögi ära. Kui asjast õigesti aru saime, veedavad poisid seal 3 aastat. Vanused 27 ja 23, nimed lahkusid samast kõrvast, kust sisse tulid. Korraks liitub meiega ka üks Austraalia tüdruk, kelle isa olevat ennast Prantsusmaal eestlasena esitlenud, et prantslased temaga ikka prantsuse, mitte inglise keeles räägiks.
Algab tseremoonia, istume tükk aega nurgas ja kuulame mörinat.
Teised turistid saabuvad siis, kui me lahkuda oleme otsustanud. Väga meeldiv.
Pole just turistipiirkond, aga mõni tänavavahe edasi õnnestub veenda kolme motikakutti meid hotell tagasi viima, 30 000 dongi tükk. Saame kiivrid, see tundub siin kohustuslik olema, ja olemegi keset kiivritemerd Saigoni tipptunnis. Tipptund on siin vist 24h küll. Ameerika mäed on selle kõrval käkitegu ja Sokhomi selja taga oli tunduvalt turvalisem. Läbime linna ühes tükis, ainult Külli kaob millegipärast kuhugi ära ja saabub ca 15 minutit hiljem.
Üks nuudlisupp ja internet. Mui Ne hotellid ongi enamuses osas täis. Ainult sakslasest hotellipidajalt saabub vastus, et neil on kaks vaba bangalot. Üks ilma konditsioneerita.
Poodlen omale rattamatkaks väikse seljakoti. The North Face, kõik lisad, väga peen, ca 150 krooni. Made in Vietnam.
Lisa kommentaar