Kaevanduse müra on öö läbi kuulda, lisaks hais. Inimesed elavad iga päev selle haisu ja müra sees.
Satun asjade pakkimisega kõige vihasema vihmavalingu ajale. Kõndima hakates on tavaline vihm.
Aa mõisa pildistamine on sel aastal keelatud ja eramaa. Sellest võib järeldada, et mõisaga keegi tegeleb, mis on tore. Nii kena mõis.
Rada mereni kulgeb üle roheluse, mis on täis valgeid putke- ja võililleõisi, lõokesed trillerdamas kusagil kõrgel. Kiire piknik rannas, vihm jääb hõredamaks. Saka mõisa taga laskub rada läbi klindimetsa. Jändrikud puud, laiumas sõnajalad, sekka kuukress ja lindude vidin. Nagu oleks sattunud vihmametsa. Klindimets on üks väheseid puutumatu loodusega metsaalasid Eestis. Tõepoolest, harvesteriga ligi ei pääse. Siia võibki meie võitlus metsaga pidama jääda.
Klindialuse kohta kõlanud hoiatuse peale olin valmis suuremaks supluseks. Kasutan siiski juba mõnda aega kergeid matkajalanõusid, mis algselt said Islandi jõgedest läbi paterdamiseks soetatud. Asi see Läänemeri siis. Mõtlemise pealt sai seega kõvasti aega kokku hoida. Algab aga hoopis mõnus jalutuskäik rannaliival. Rand on kord kitsam, kord laiem, liiv kord kõvem, kord pehmem. Ühel pool tüüne meri, teisel roheline mets ja kõrge kallas. Pärastpoole läheb kiviseks. Üle mahalangenud puude turnides on oht kottipidi oksa külge kinni jääda. Vihm lõpeb selleks korraks.
Kivid on põnevate mustritega ja paljudel näha kivististe jälgi. Vähemalt ma kangesti tahaks, et need oleks need paljuräägitud trilobiidid, mida ma olen alati tahtnud ise loodusest leida. Pildistan mitu tükki üles. Kaasavõtmiseks on kivid õnneks liiga suured. Üks surnud hüljes. Leian bumerangi-kujulise kivi, viskan lutsu. Põrkab küll. Tagasi ei tule. Igatahes olen kõigest mere ääres nähtust väga elevil.
Pausideks sobivad suured lapikud kivid. Leian käiselt meie looduse kõige ohtlikuma looma – puugi. Tõstan kivile, kus elukas nõutult ringutama jääb. Kahju tast. Kus ta siin uue saaklooma leiab? Korraks näidatakse mere kohal sinist taevast, siis pakivad eri toonides sinised pilved selle taas sisse.
8-9 kilomeetrit kestnud vantsimise järel keerab rada taas metsa, mis on endiselt müstiline. Õpperaja lõppu tähistab korralik sadu. Rada on ka kadunud. GPSi järgi peaks see edasi metsas kulgema, aga piirdega laudtee ja trepp toovad randa. Rannas kõnnib juba taamal kaks inimest, kes loodetavasti põgenevad auto poole, miska peab sealtpoolt taas üles saama. Nii ongi. Mõningase kividel paterdamise järel jõuab uhiuue Valaste trepini. Juga on küll Eesti kõrgeim, aga siiski suht nire. Aga milline tagasein! Maa ajaskaala helendab vihmas mitmes värvitoonis. Seisan nagu duši all, samal ajal on mere kohal jaburalt sinine taevas.
Valaste kohvik on lahti. Võtan pannkoogi jäätisega. Päike tuleb välja, vihm jääb järele. Mõned kilomeetrid asfalti. Teeperv on kitsuke ja trajektoori muutmine mitme juhi jaoks liig keeruline. Valmistun just lombist ringi astuma, kui kuulen selja taga imeliku häält. Jään seisma ja pääsen seega lärmava madala autoga möödasõitu sooritava ajukääbiku alla jäämisest.
Taas läheneb sinine pilv, koti küljes rippuvad ja juba kaks korda ära kuivanud sokid tuleb taas varju lükata. Teel on näha vihmakimpe, puud on mere suunas kaldu ja paremale vaadates näen enda suunas sööstvaid veejugasid. Meri on vihma uppunud. Rada pöörab taas metsa. Ja randa. Ja päike tuleb jälle välja.
Toila lõkkekoht on kena ja uus, aga kõik prügi on juba kohale toodud. Retk jätkub Kalle ja spaani. Laseme veejugadel ennast kloppida ja istume läbi kõik saunad. Restoranis kasseeritakse kõigilt viis eurot bändi kuulamise tasu, isegi kui bändi ei taha. Lood on stiilis „torti sööme, las kõik näevad“ ja vein parem kui muusika.
GPS ütleb 27,8 km.
Aa mõisa pildistamine on sel aastal keelatud ja eramaa. Sellest võib järeldada, et mõisaga keegi tegeleb, mis on tore. Nii kena mõis.
Rada mereni kulgeb üle roheluse, mis on täis valgeid putke- ja võililleõisi, lõokesed trillerdamas kusagil kõrgel. Kiire piknik rannas, vihm jääb hõredamaks. Saka mõisa taga laskub rada läbi klindimetsa. Jändrikud puud, laiumas sõnajalad, sekka kuukress ja lindude vidin. Nagu oleks sattunud vihmametsa. Klindimets on üks väheseid puutumatu loodusega metsaalasid Eestis. Tõepoolest, harvesteriga ligi ei pääse. Siia võibki meie võitlus metsaga pidama jääda.
Klindialuse kohta kõlanud hoiatuse peale olin valmis suuremaks supluseks. Kasutan siiski juba mõnda aega kergeid matkajalanõusid, mis algselt said Islandi jõgedest läbi paterdamiseks soetatud. Asi see Läänemeri siis. Mõtlemise pealt sai seega kõvasti aega kokku hoida. Algab aga hoopis mõnus jalutuskäik rannaliival. Rand on kord kitsam, kord laiem, liiv kord kõvem, kord pehmem. Ühel pool tüüne meri, teisel roheline mets ja kõrge kallas. Pärastpoole läheb kiviseks. Üle mahalangenud puude turnides on oht kottipidi oksa külge kinni jääda. Vihm lõpeb selleks korraks.
Kivid on põnevate mustritega ja paljudel näha kivististe jälgi. Vähemalt ma kangesti tahaks, et need oleks need paljuräägitud trilobiidid, mida ma olen alati tahtnud ise loodusest leida. Pildistan mitu tükki üles. Kaasavõtmiseks on kivid õnneks liiga suured. Üks surnud hüljes. Leian bumerangi-kujulise kivi, viskan lutsu. Põrkab küll. Tagasi ei tule. Igatahes olen kõigest mere ääres nähtust väga elevil.
Pausideks sobivad suured lapikud kivid. Leian käiselt meie looduse kõige ohtlikuma looma – puugi. Tõstan kivile, kus elukas nõutult ringutama jääb. Kahju tast. Kus ta siin uue saaklooma leiab? Korraks näidatakse mere kohal sinist taevast, siis pakivad eri toonides sinised pilved selle taas sisse.
8-9 kilomeetrit kestnud vantsimise järel keerab rada taas metsa, mis on endiselt müstiline. Õpperaja lõppu tähistab korralik sadu. Rada on ka kadunud. GPSi järgi peaks see edasi metsas kulgema, aga piirdega laudtee ja trepp toovad randa. Rannas kõnnib juba taamal kaks inimest, kes loodetavasti põgenevad auto poole, miska peab sealtpoolt taas üles saama. Nii ongi. Mõningase kividel paterdamise järel jõuab uhiuue Valaste trepini. Juga on küll Eesti kõrgeim, aga siiski suht nire. Aga milline tagasein! Maa ajaskaala helendab vihmas mitmes värvitoonis. Seisan nagu duši all, samal ajal on mere kohal jaburalt sinine taevas.
Valaste kohvik on lahti. Võtan pannkoogi jäätisega. Päike tuleb välja, vihm jääb järele. Mõned kilomeetrid asfalti. Teeperv on kitsuke ja trajektoori muutmine mitme juhi jaoks liig keeruline. Valmistun just lombist ringi astuma, kui kuulen selja taga imeliku häält. Jään seisma ja pääsen seega lärmava madala autoga möödasõitu sooritava ajukääbiku alla jäämisest.
Taas läheneb sinine pilv, koti küljes rippuvad ja juba kaks korda ära kuivanud sokid tuleb taas varju lükata. Teel on näha vihmakimpe, puud on mere suunas kaldu ja paremale vaadates näen enda suunas sööstvaid veejugasid. Meri on vihma uppunud. Rada pöörab taas metsa. Ja randa. Ja päike tuleb jälle välja.
Toila lõkkekoht on kena ja uus, aga kõik prügi on juba kohale toodud. Retk jätkub Kalle ja spaani. Laseme veejugadel ennast kloppida ja istume läbi kõik saunad. Restoranis kasseeritakse kõigilt viis eurot bändi kuulamise tasu, isegi kui bändi ei taha. Lood on stiilis „torti sööme, las kõik näevad“ ja vein parem kui muusika.
GPS ütleb 27,8 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar