Päike paistab hommikul tuppa, palav.
Hommikusöögil õnneks bändi pole, see-eest on seal endine kolleeg Ene, kes teatab, et pensionil on väga hea olla. Arvata võib, maksaks keegi mulle ka selle eest, et ma tööd ei teeks.
Varustusüksus lahkub Mummassaarde vett peitma. Ma lahkun ka Mummasaarde, aga läbi Oru pargi ja jala. Oru park on päratu suur ja säutsub. Rajamärkidega on kehvasti. Märkidega on täna üldse terve päev kehvasti kuni Udria maastikukaitsealani. Sinnani on märgid kas täitsa puudu või eksitavad. Näiteks ei ole ma siiamaani aru saanud, et kui hargnevate teede keskel on puul märk ja ühtegi muud märki ei paista, siis mille järgi ma ära mõistatan, kumba haru pidi tuleb minna. Arvestades, et märke pannakse nii rajast paremale kui ka vasakule. Terve päev peab kõndima nina gepsus ja ka siis suudan paaril korral õigest kohast mööda panna.
Oru park lõpeb lossiga, edasine kulgeb kaldapealsel. Järgneb Voka, kus on mõisavaremed ja uus kaitseala. Rohelise valguse ja linnulauluga mets jätkub. Siis korraks randa. Teen proovi ujumisega, aga selle aja peale kui vesi põlvini ulatub, on varbad juba kringliks külmunud. Ujumine lükkub edasi. Istun niisama, tangin D-vitamiini ja naudin rannailma.
Rannast üles, läbi veidra arhitektuuri ja lopsakate aedadega aiandusühistu. Vähja-Tiidu mürgipotid juba paistavad. Aasta tagasi rattaga kulus kruusatee nendeni kiiremini. Nagu ka järgnev maanteelõik Sillamäeni. Konisid on maantee ääres tohutul hulgal. Eks neid ole autoga hea mugav kohale tuua ja laiali loopida.
Ilm läheb pilve. Sillamäe kesktänav on üles kaevatud. Tutvun Troika poe ees noormehega. Noormees eesti keelt ei räägi, kuigi on eestlastega koos kinni istunud. Aru saab.
Järgnev Udria maastikukaitseala on rattasõidust juba tuttav, aga matkatee tiirutab põõsaste vahel ja näitab kätte kõik kohalike napsuvõtmis- ja grillimiskohad. Leian toru, millel tookord lõuga tõmbasin, aga praegu jääb lõuatõmbamine nahatute sõrmede tõttu ära. Sääsed on eriti verejanulised. Üldse on siin Ida-Virumaal väga agressiivsed sääsed.
Viimane jupp metsateed on täis kabjajälgi ja palistatud kuukressidega, mille veidi sirelit meenutav lõhn kogu metsaaluse täidab.
Lõkkekoht on õnneks tühi ja vesi peidikus olemas. Ka päeval käinud noored on jätnud veelänniku ja grillsütt. Kemps on räsitud, aga töötab. Sipelgaid on mitu tükki. Konisid ka. Kohalikud kõnnivad mere äärde ja tagasi. Huvitav, miks nad autoga ei tule?
GPS ütleb 31,3 km.
Varustusüksus lahkub Mummassaarde vett peitma. Ma lahkun ka Mummasaarde, aga läbi Oru pargi ja jala. Oru park on päratu suur ja säutsub. Rajamärkidega on kehvasti. Märkidega on täna üldse terve päev kehvasti kuni Udria maastikukaitsealani. Sinnani on märgid kas täitsa puudu või eksitavad. Näiteks ei ole ma siiamaani aru saanud, et kui hargnevate teede keskel on puul märk ja ühtegi muud märki ei paista, siis mille järgi ma ära mõistatan, kumba haru pidi tuleb minna. Arvestades, et märke pannakse nii rajast paremale kui ka vasakule. Terve päev peab kõndima nina gepsus ja ka siis suudan paaril korral õigest kohast mööda panna.
Oru park lõpeb lossiga, edasine kulgeb kaldapealsel. Järgneb Voka, kus on mõisavaremed ja uus kaitseala. Rohelise valguse ja linnulauluga mets jätkub. Siis korraks randa. Teen proovi ujumisega, aga selle aja peale kui vesi põlvini ulatub, on varbad juba kringliks külmunud. Ujumine lükkub edasi. Istun niisama, tangin D-vitamiini ja naudin rannailma.
Rannast üles, läbi veidra arhitektuuri ja lopsakate aedadega aiandusühistu. Vähja-Tiidu mürgipotid juba paistavad. Aasta tagasi rattaga kulus kruusatee nendeni kiiremini. Nagu ka järgnev maanteelõik Sillamäeni. Konisid on maantee ääres tohutul hulgal. Eks neid ole autoga hea mugav kohale tuua ja laiali loopida.
Ilm läheb pilve. Sillamäe kesktänav on üles kaevatud. Tutvun Troika poe ees noormehega. Noormees eesti keelt ei räägi, kuigi on eestlastega koos kinni istunud. Aru saab.
Järgnev Udria maastikukaitseala on rattasõidust juba tuttav, aga matkatee tiirutab põõsaste vahel ja näitab kätte kõik kohalike napsuvõtmis- ja grillimiskohad. Leian toru, millel tookord lõuga tõmbasin, aga praegu jääb lõuatõmbamine nahatute sõrmede tõttu ära. Sääsed on eriti verejanulised. Üldse on siin Ida-Virumaal väga agressiivsed sääsed.
Viimane jupp metsateed on täis kabjajälgi ja palistatud kuukressidega, mille veidi sirelit meenutav lõhn kogu metsaaluse täidab.
Lõkkekoht on õnneks tühi ja vesi peidikus olemas. Ka päeval käinud noored on jätnud veelänniku ja grillsütt. Kemps on räsitud, aga töötab. Sipelgaid on mitu tükki. Konisid ka. Kohalikud kõnnivad mere äärde ja tagasi. Huvitav, miks nad autoga ei tule?
GPS ütleb 31,3 km.
Lisa kommentaar