Kõik linnud on kogunenud telgi ümber, sest mujale pole palju puid jäänud.
Tald annab endiselt tunda. Võibolla olen juba selles eas, et kui hommikul midagi ei valuta, siis olen tõenäoliselt surnud?
Tee viib otse Järlepa mõisani. Eramaa ja kuri koer. Järve äärde suunava noole juurest algab äärmiselt tore rada läbi metsa ja mööda Mahtra looduskaitseala piiri. Erk sammal, madal viltune valgus, linnuvidin. Kuuse otsas rahmeldab orav. Siit koroonasoovitus: Järlepas järve äärde näitava sildi juurest parklast matkatee märkide järgi (valge-kollane-valge) nii kaugele, kui jaksu/viitsimist on või mets ära lõpeb, üks ots ca 4 km (hoiatus: rada ei ole läbitav ei lapsevankri ega ratastooliga).
Metsa lõpus on pikk sirge kraavikallas, keskel muru. Koniloopija on siin juba käinud. Istun paiselehtede vahel ja söön pähkleid. Edasi on heinamaad ja kraavikaldad. Pehme maa, mis tallale hea. Pea kohal tiirleb lõoke, kes on toonud kogu selle lõunasooja.
Raja kõrvalt lendu tõusvate lindude määramiseks on mu silmanägemine liig tönts, aga ikka on tore vaadata, kuidas nad sealt tõusevad, ja mõistatada, et kas see võiks olla mingit sorti lehelind või et see peaks olema mõni kull või viu.
Metsas enne Naisteraba lõkkekohta on erkrohelisse samblasse tikitud sinililled. Lõkkekoht jääb veidi matkateelt kõrvale ja on küll ilus vaikne, aga ma ei kujuta ette, kuhu siin telk pannakse. Naisi siin täna ka ei rabata. „Raba“ ja „tee“ on üldised käskkohad.
Nüüd on suund Tartu maantee peale, mille jõuramist kostab juba kümne kilomeetri taha. Digitaalse rajajoonisega võrreldes on siin midagi ümber ehitatud, põrutan joonelt tanklasse. Tangin erimaitselist vett ja ühe kuuma koera. Müüja küsib kust ja kuhu ja arvab, et koguneb palju häid mälestusi. Tundub, et teab, mis räägib.
Rada jätkub piki maanteed. Tartu maantee on konikorjaja paradiis. Kaalun, kas ei peaks seda asustatud punktiks liigitama. Korjan kaasa kõige ilusamad konid ja need, kus ühe küürutamisega saab vähemalt kaks koni. Lõpuks väsin ära. Prügikott ka ei mahu enam vöötaskusse.
Lõpetuseks on varuks Paunküla mäed, mis on igavesti muhedad pinnavormid, aga mille vääriliseks hindamiseks ma juba liiga pehme olen. Hämarduvas metsas teesklevad järved heledaid peeglikilde.
Lõkkekoht on pilla-palla. Laud ära lammutatud ja uut veel pole. Käib rekonstrueerimine. Maapind on igal pool viltu. Häda ja viletsus. Kostab maanteed. Teisel pool lärmavad haned.
GPS ütleb 36 km.
Info, et edaspidi on kruusa vähem, teenib ära rahuloleva pobina.
Tee viib otse Järlepa mõisani. Eramaa ja kuri koer. Järve äärde suunava noole juurest algab äärmiselt tore rada läbi metsa ja mööda Mahtra looduskaitseala piiri. Erk sammal, madal viltune valgus, linnuvidin. Kuuse otsas rahmeldab orav. Siit koroonasoovitus: Järlepas järve äärde näitava sildi juurest parklast matkatee märkide järgi (valge-kollane-valge) nii kaugele, kui jaksu/viitsimist on või mets ära lõpeb, üks ots ca 4 km (hoiatus: rada ei ole läbitav ei lapsevankri ega ratastooliga).
Metsa lõpus on pikk sirge kraavikallas, keskel muru. Koniloopija on siin juba käinud. Istun paiselehtede vahel ja söön pähkleid. Edasi on heinamaad ja kraavikaldad. Pehme maa, mis tallale hea. Pea kohal tiirleb lõoke, kes on toonud kogu selle lõunasooja.
Raja kõrvalt lendu tõusvate lindude määramiseks on mu silmanägemine liig tönts, aga ikka on tore vaadata, kuidas nad sealt tõusevad, ja mõistatada, et kas see võiks olla mingit sorti lehelind või et see peaks olema mõni kull või viu.
Metsas enne Naisteraba lõkkekohta on erkrohelisse samblasse tikitud sinililled. Lõkkekoht jääb veidi matkateelt kõrvale ja on küll ilus vaikne, aga ma ei kujuta ette, kuhu siin telk pannakse. Naisi siin täna ka ei rabata. „Raba“ ja „tee“ on üldised käskkohad.
Nüüd on suund Tartu maantee peale, mille jõuramist kostab juba kümne kilomeetri taha. Digitaalse rajajoonisega võrreldes on siin midagi ümber ehitatud, põrutan joonelt tanklasse. Tangin erimaitselist vett ja ühe kuuma koera. Müüja küsib kust ja kuhu ja arvab, et koguneb palju häid mälestusi. Tundub, et teab, mis räägib.
Rada jätkub piki maanteed. Tartu maantee on konikorjaja paradiis. Kaalun, kas ei peaks seda asustatud punktiks liigitama. Korjan kaasa kõige ilusamad konid ja need, kus ühe küürutamisega saab vähemalt kaks koni. Lõpuks väsin ära. Prügikott ka ei mahu enam vöötaskusse.
Lõpetuseks on varuks Paunküla mäed, mis on igavesti muhedad pinnavormid, aga mille vääriliseks hindamiseks ma juba liiga pehme olen. Hämarduvas metsas teesklevad järved heledaid peeglikilde.
Lõkkekoht on pilla-palla. Laud ära lammutatud ja uut veel pole. Käib rekonstrueerimine. Maapind on igal pool viltu. Häda ja viletsus. Kostab maanteed. Teisel pool lärmavad haned.
GPS ütleb 36 km.
Info, et edaspidi on kruusa vähem, teenib ära rahuloleva pobina.
Lisa kommentaar