Ilm on pilves, kuigi päike püüab läbi vine nähtavale pugeda. Siis loobub.
Paunküla rajad ja mäed jätkuvad. Põõsaste otsas kasvavad kindad. Lindude koor võistleb maanteemüraga.
Siit oleks võimalus ringi kolida Oandu-Ikla rajale, mis väga lähedalt möödub. Siinkandis on märgatud ka käskkohta Sae!
Jupp maanteed, mille lõpus tuleb Paunküla suunalt vastu rõõmus rattur, Eesti lipp uhkelt pagasi küljes lehvimas. Paunkülas on kena hoonetekompleks.
Jälle kruusatee. Kohati tibutab, siis jälle mitte. Mingi hetk tundub mõistlik vihmariided selga panna. Muud asjad saavad näidata, mis kui veekindel on.
Külamees teeb tee ääres puid. Ilusad küttepuud on. Müügiks. Hake on ka müügiks. On sovhoosibussiga Kauksis käinud, aga jala mitte.
Rada jätkub läbi raielankide ja tiheneva vihma. Veidi maad on rada läbinud karu. Ilmateate järgi sajab seda vihma nüüd ühtlase joana hommikuni. Aga mets on parem matkatee ümbert ikka ära võtta muidugi. Inimesed käivad siin ja. Kukub veel mõnele pähe.
Kaart ütleb raja kõrval asuvat geopeituse aaret. Asutan ennast selle suunas ja metsast kostab justkui laste kilkeid. Jään kuulama. Lapsed need siiski pole. Koerad või mingid muud loomad, kes kas hauguvad või uluvad, kõlab nagu tehtaks lõbu pärast lärmi ja kostab see just selle kuusetuka suunast, kuhu teel olen. Äkki lärm katkeb. Ei tea, kas mind on nähtud? Jätkan teed kahte puupulka vastamisi toksides ja aeg-ajalt häbelikult omaette hõigeldes. Aare leidub lihtsalt, kedagi pole näha. Login ja teen kähku vehkat.
Kruus jätkub Kõrve maastikukaitsealani ja sinna sissegi. Tehakse palju nalju stiilis „kus on see mees, kes lubas, et edaspidi on vähem kruusa“. Korraks alanud paljulubava metsatee on ära äestanud mingi roomikmasin.
Vihma tõttu pole puhke- ja toitumispause kuigi meeldiv teha, mistõttu need jäetakse ära. Samm on seega üsna tönts, kui metsarada lõpuks siiski algab. Ja põrutab risti läbi lompidega varustatud raiesmiku. Teisel pool on Jägala jõgi, kust võtan vett. Mööda sõidab RMK auto.
Laagriplatsil panen telgi üles. Ainult üks vutlar, mille eeldasin vettpidava olevat, on veidi lekkinud. Õhtusöögiks on veel liiga vara, samas on külm. Õnneks on mul harjumus kaasas vedada hädakiirsuppi. Selle supi häda nüüd ongi. Siis kobin telki, panen kuivad sokid, mässin end magamiskoti sisse ja loen raamatut.
Ksülofonihelid pea kohal muutuvad. Õhtusöögile minek kinnitab mu eelaimust. Sajab lund. Loodetavasti pole ma hommikuks kinni tuisanud.
GPS ütleb 22,2 km.
Siit oleks võimalus ringi kolida Oandu-Ikla rajale, mis väga lähedalt möödub. Siinkandis on märgatud ka käskkohta Sae!
Jupp maanteed, mille lõpus tuleb Paunküla suunalt vastu rõõmus rattur, Eesti lipp uhkelt pagasi küljes lehvimas. Paunkülas on kena hoonetekompleks.
Jälle kruusatee. Kohati tibutab, siis jälle mitte. Mingi hetk tundub mõistlik vihmariided selga panna. Muud asjad saavad näidata, mis kui veekindel on.
Külamees teeb tee ääres puid. Ilusad küttepuud on. Müügiks. Hake on ka müügiks. On sovhoosibussiga Kauksis käinud, aga jala mitte.
Rada jätkub läbi raielankide ja tiheneva vihma. Veidi maad on rada läbinud karu. Ilmateate järgi sajab seda vihma nüüd ühtlase joana hommikuni. Aga mets on parem matkatee ümbert ikka ära võtta muidugi. Inimesed käivad siin ja. Kukub veel mõnele pähe.
Kaart ütleb raja kõrval asuvat geopeituse aaret. Asutan ennast selle suunas ja metsast kostab justkui laste kilkeid. Jään kuulama. Lapsed need siiski pole. Koerad või mingid muud loomad, kes kas hauguvad või uluvad, kõlab nagu tehtaks lõbu pärast lärmi ja kostab see just selle kuusetuka suunast, kuhu teel olen. Äkki lärm katkeb. Ei tea, kas mind on nähtud? Jätkan teed kahte puupulka vastamisi toksides ja aeg-ajalt häbelikult omaette hõigeldes. Aare leidub lihtsalt, kedagi pole näha. Login ja teen kähku vehkat.
Kruus jätkub Kõrve maastikukaitsealani ja sinna sissegi. Tehakse palju nalju stiilis „kus on see mees, kes lubas, et edaspidi on vähem kruusa“. Korraks alanud paljulubava metsatee on ära äestanud mingi roomikmasin.
Vihma tõttu pole puhke- ja toitumispause kuigi meeldiv teha, mistõttu need jäetakse ära. Samm on seega üsna tönts, kui metsarada lõpuks siiski algab. Ja põrutab risti läbi lompidega varustatud raiesmiku. Teisel pool on Jägala jõgi, kust võtan vett. Mööda sõidab RMK auto.
Laagriplatsil panen telgi üles. Ainult üks vutlar, mille eeldasin vettpidava olevat, on veidi lekkinud. Õhtusöögiks on veel liiga vara, samas on külm. Õnneks on mul harjumus kaasas vedada hädakiirsuppi. Selle supi häda nüüd ongi. Siis kobin telki, panen kuivad sokid, mässin end magamiskoti sisse ja loen raamatut.
Ksülofonihelid pea kohal muutuvad. Õhtusöögile minek kinnitab mu eelaimust. Sajab lund. Loodetavasti pole ma hommikuks kinni tuisanud.
GPS ütleb 22,2 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar