Liivjärve-Konsu

Jokutan pikalt kõigega alates ärkamisest. Kolin piknikulaua taha, kus pidulisi enam pole. Järv on vaikne ja sile.
Täna on tallavalu hirmus pooleks tehtud päev ajast, kus ma kodus päevi pooleks tegin. Päev tuleb seega väga lühike. Eelmised päevad on olnud pikad ja miks ka mitte veidi suvitada siinsete järvede ääres. Kauksisse on nagunii plaanis jõuda alles laupäeval.
Kurtna kaitsealal on suur kogus toredate nimedega järvi. Köögitarvikute ja kalade ja värvide nimedega järvi, aga ka näiteks Sisaliku-, Kuradi- ja Virtsikujärv. Järvede vahel on muhedat metsa ja künkaid. Paljude järvede veetase on alanenud ja üldine seisund halvenenud põlevkivi kaevandamise, rabade kuivendamise ja lähilinnade jootmise tõttu. Ka puhkajad on andnud oma osa. Mõnes kohas näitab olukord siiski ka taastumise märke.
Hakatuseks kattub rada diskgolfarite alaga ja need loobivad ka muud kui taldrikuid. Näiteks konisid. Varsti on uhke ehitis sildiga „kohvik“. Kohvik on küll nädala sees kinni, aga kraanivett saab täitsa tasuta. Päritakse tulemise ja minemise järgi. Eelmine kogemus matkateelisega oli Kauksist alustanu, kes siin villide tõttu matka katkestas, aga raja kunagi siiski läbi tõotas käia. Asutus on Alutaguse seikluspark. Kurtna kuulub ju värske Alutaguse rahvuspargi hulka, mille laaneriismeid jagavad haldjad ja harvesterid nagu kirjutab Kristiina Ehin.
Enne Martiska järve tuleb päike välja ja algab maratontelefonikõne. Saan ülevaate kafkalikust kriminaalmenetlusest ja Lihula tulistamisest. Pargin järve äärde laua taha. Teise laua taga toimub veider tegevus. Grupp inimesi käib edasi-tagasi ja suunab esemeid taeva poole. Üks grupp lahkub ja saabub uus. Kui olen telki kuivatanud, konisid korjanud ja pikniku ära pidanud, lähen küsin, mis nad teevad. Tallinna Ülikooli eri keskkonnaalade tudengid mõõdavad mikrokliimat. Tundub vahva.
Konsu järveni tiirutab rada veel mitme järve kaldaid pidi. Paljude järvede ääres on ujumiskoht, mõnel pool ka laud või pink. Nõmme järve ääres on kolme tuliuue lauaga piknikuala.
Pea kohalt kostev kõmin ei ole ühtäkki enam pidev kaevandusekõma, vaid äike. Pakin vihmariided selga, endal silme ees eilsed vihmavalingud. Ülejäänud osa jalutamisest peamiselt higistan, sest vihma sajab vähe. Aga ära ka ei lõpe.
Enne Konsu järve longib kruusateel vanamees. Kõnetab mind vene keeles ja seletab midagi sõjaväelaste kohta, kes siin laskmas käivat. Küsib, kas tulen siiakanti kellelegi külla. Ei matkatee, Matsalu ega Läänemaa ei kõla talle tuttavalt. Huvitav, inimene elab siin nagu kott peas. Ja jalutab matkatee märgi alt kodu poole.
Vihmase ilma puhul on hea see, et grillijad püsivad kodus. Lõkkekoht on tühi, jään kohe esimesse. Neid on vist siin tee ääres mitu tükki. Käin ujumas. Villid ei näita veel paranemise märke. Võibolla ei olnud eilne operatsioon piisavalt edukas. Märjaga nihkuvad ka teibid paigast. Vihm jääb järele ja sääsed kaovad kuhugi. Puukoristaja tuleb kõõlub piknikulaua katuse küljes, et näha, mis ma teen. Temperatuur langeb. Poen telki õhtusööki ootama ja raamatut lugema. Mitu väike-lehelindu solksutab hoolega.