Mummassaare-Liivjärve

Öösel toob ka keegi suure valge kilekoti prügiga lõkkekoha prügikasti ja viib minema kirve. Kirves küll ilmselt ei olnudki lõkkekoha standardvarustuses, aga kes teab kas see prügitooja standardvarustuseski oli.
Hommikul tundub kõik kuidagi niiske. Hügieeniprotseduuride ajal tuleb mees autoga ja viib osa prügi minema. Mulle otsa ei vaata ja tere ei ütle.
Saanud aru, et see suur vesi on vale, pööran nina lõunasse. Lämbe. Metsa vahel heljuvad endiselt kuukressilõhn ja sääsed. Tee viib läbi rukkirääkude ja kägude.
Matkaja suunatakse Sinimägedele, mis pärast pommitamist ei ole enam üldse sinised. Koolimaja see-eest on triibuline. Muuseum on esmaspäeviti kinni. Siin kuskil kuuliski papa „iivaneid“ vastaskaevikus juttu rääkimas. Oleks tahtnud näha, kas muuseumis on tema tehtud fotosid. Kehtivat poodi ei paista. Ainult üks aegunud, katkise kokakoola sildiga. Kuivatan rombikujulise palkehitise juures telki ja teen venitusharjutusi. Pärast on mitu surnuaeda, uusi ja vanu.
Pikad rammestavad sirged Viivikonna suunas. Mehhaaniliselt registreerin metsvindi, karmiinleevikese, võililled, raielangid, laiakssõidetud teo peal kobaras kärbsed, karujäljed poris.
Toila kraanivesi lõppes veidi varem ja Viivikonna asulasildi juures luristan rõõmsalt ära viimased kolm lonksu värskat, sest ma ei tea Viivikonnast mitte midagi. Ma veel ei tea, et Viivikonna on kummituslinn, täis tühje maju. On ka paar uuemat maja, bussipeatuses istub neli inimest ja lillepeenardega majast väljub naine pesu kuivama riputama. Ees on veel kümme kilomeetrit leitsakut. Olen kuumuses liiga kapsastunud, et minna kusagilt vett nuiama ja tatsan nõutult edasi.
Rada jätkub ohtrate lompidega, milles vatravad konnad. Kusagil on vett üle, kusagil on vett puudu. Raudtee. Metsas paistavad veekogud. Vesi on läbipaistev ja tuleb turbamaardlast. Rabavesi on puhas, onju. Olen siiski veidi umbusklik. Teen juuksed märjaks, pesen nägu, loputan suud. See on siis see üks kord, kui ma tahaks, et mul oleks kaasas kodus vedelev vee filtreerimiseks ettenähtud imetoru. Mööda veetakse rohelisi vaguneid, millel kiri „Eesti Energia kaevandused“. Üles hakkab kerkima äikesepilv, paaritunnise hilinemisega.
Liivjärve ääres on kena muru ja kaks hõivatud piknikulauda. Ma ei tundu kummassegi seltskonda sobivat. Jalutan ujumiskohta. Ka seal on kaks seltskonda. Neetud. Mul nimelt pole ujumisülikonda kaasas. Õnneks läheb päike pilve taha ja tõuseb tugev tuul, mis inimesed rannast laiali puhub. Ujumise saan seega tehtud, piknikuseltskonnad on põõsa taga. Telgi püstitan ranna teise serva, sest grillijad ei kavatsegi lahkuda. Vast on tuulevaiksem ka.
Keedan kõigepealt kapatäie järvevett. Kuniks see jahtub, lasen kahest villist vee välja. Üks põhjus, miks mulle ei meeldi kuumaga matkata, on see, et mul tulevad siis kergesti villid. Veelaskmine on parajalt ebameeldiv operatsioon, aga koos veega on veel ebameeldivam.
Sadu hakkab. Võtan siis juba telgi eeskojas õhtueinet ja tunnen end päris õdusalt. Äike mugistab lähikonnas, vihm kord tugevneb, kord vaibub. Korra jään kemmergusse vihmalõksu. Sealt võib imetleda roosalt välkuvat taevast ja sakilist joont teisel pool järve maad puudutamas. Ümberringi kõmiseb ja ragistab. Tagasi minnes näen, et piknikulaua kõrval, kuhu ma muidu tõenäoliselt oleksin telgi pannud, lainetab paar sentimeetrit vett, mida sinna parklast rõõmsalt juurde voolab.
GPS ütleb 31,8 km.