Öö oleks ju täitsa mõnus, vähemalt on selleks loodud kõik võimalused.
Soe, sääsed pinisevad pahaselt, aga minuni ei pääse. Linnud vidistavad, keegi põristab. Ainult kõige pimedamaks ajaks saabub kõrvulukustav vaikus. Tean seda kõike nii hästi, sest madrats lekib. Iga tunni tagant ärkan ja puhun õhku juurde.
Hommikul uurin madratsit. Midagi iseäralikku ei paista. Juhend ütleb, et ka seebivesi võiks lekke asukohta näidata. Kasutan sõrmkübaratäit kaasasolevat dušigeeli, et see pudrupotsikus puupulgaga vahustada ja rätikunurgaga madratsile kanda. Vaatan madratsi ruutsentimeeter-haaval läbi. Auku ei hakka silma. Seebivahu eemaldamiseks ja madratsi kuivatamiseks kulub ka kenake aeg. Minu askeldamist jälgib linavästrik. Rätik särab puhtusest. Saadan välja hädaabisignaali.
Metsatuka taga on rapsiväli, mille lõhn õhtul laagriplatsini ulatus. Tuul kammib põlde ja kohistab puulatvades. Sama tuul, mis eile. Söön mõned kuusekasvud (C-vitamiin) ja natuke võililli. Pean endale kogu aeg meelde tuletama, et tuleb istuda ja varbaid venitada. Ees on Porkuni järv. Enne järveranda teeb rada tiiru läbi metsa, kus võib vaadelda metsvinti ja jalgratta kõrval magavat inimest.
Lõbustan tornist vette hüppavaid poisse madratsi põhjaliku uputamisega. Arutleme veetemperatuuri üle. Vesi on enam-vähem. Õhumulle pole, imelik. Helistan uue madratsi tarnimiseks täpsemate juhiste andmiseks ja näpin korki. Lisaks ühele keerlevale asjale on ka teine keerlev asi. Üldiselt on õhu madratsis püsimiseks alati abiks, kui kork kinni keerata. Üks testöö oli liiga pealiskaudne. Madrats on igatahes nüüd puhas nagu prillikivi ja varustusüksus peab oma pühapäeva kuidagi teisiti sisustama.
Järve ääres on kohvik. Personal on just värskelt raha pesnud. Söön pelmeenid ja šokolaadi, joon kohvi. Kaasa võtan värska ja kolm liitrit järvevett. Enne leotan paadisillal varbaid ja kuulan, kuidas inimesed suvitavad. Rand on rahvast täis. Kiiret pole kuhugi.
Edasi on mets ja palju lagedaid tuuliseid välju. Värvid on selged ja puhtad. Sinine, roheline, kollane. Kaugeleulatuvad vaated. Leian ühe eurosendi, eile leidsin kümme kroonisenti. Läheb tõusvas joones. Pilvi ei saa vahtida pilvede puudumise tõttu.
Viimane jupp enne raketibaasi tuleb raiesmike vahel jälitada valgeid kileribasid. Lankide vahel seisab jupp vanu jämedaid kuuski, varvastel kannikesed. Kindlasti raieküpsed, kui mitte üleseisnud. Kuused siis, mitte kannikesed.
GPS ütleb 17,7 km.
Hommikul uurin madratsit. Midagi iseäralikku ei paista. Juhend ütleb, et ka seebivesi võiks lekke asukohta näidata. Kasutan sõrmkübaratäit kaasasolevat dušigeeli, et see pudrupotsikus puupulgaga vahustada ja rätikunurgaga madratsile kanda. Vaatan madratsi ruutsentimeeter-haaval läbi. Auku ei hakka silma. Seebivahu eemaldamiseks ja madratsi kuivatamiseks kulub ka kenake aeg. Minu askeldamist jälgib linavästrik. Rätik särab puhtusest. Saadan välja hädaabisignaali.
Metsatuka taga on rapsiväli, mille lõhn õhtul laagriplatsini ulatus. Tuul kammib põlde ja kohistab puulatvades. Sama tuul, mis eile. Söön mõned kuusekasvud (C-vitamiin) ja natuke võililli. Pean endale kogu aeg meelde tuletama, et tuleb istuda ja varbaid venitada. Ees on Porkuni järv. Enne järveranda teeb rada tiiru läbi metsa, kus võib vaadelda metsvinti ja jalgratta kõrval magavat inimest.
Lõbustan tornist vette hüppavaid poisse madratsi põhjaliku uputamisega. Arutleme veetemperatuuri üle. Vesi on enam-vähem. Õhumulle pole, imelik. Helistan uue madratsi tarnimiseks täpsemate juhiste andmiseks ja näpin korki. Lisaks ühele keerlevale asjale on ka teine keerlev asi. Üldiselt on õhu madratsis püsimiseks alati abiks, kui kork kinni keerata. Üks testöö oli liiga pealiskaudne. Madrats on igatahes nüüd puhas nagu prillikivi ja varustusüksus peab oma pühapäeva kuidagi teisiti sisustama.
Järve ääres on kohvik. Personal on just värskelt raha pesnud. Söön pelmeenid ja šokolaadi, joon kohvi. Kaasa võtan värska ja kolm liitrit järvevett. Enne leotan paadisillal varbaid ja kuulan, kuidas inimesed suvitavad. Rand on rahvast täis. Kiiret pole kuhugi.
Edasi on mets ja palju lagedaid tuuliseid välju. Värvid on selged ja puhtad. Sinine, roheline, kollane. Kaugeleulatuvad vaated. Leian ühe eurosendi, eile leidsin kümme kroonisenti. Läheb tõusvas joones. Pilvi ei saa vahtida pilvede puudumise tõttu.
Viimane jupp enne raketibaasi tuleb raiesmike vahel jälitada valgeid kileribasid. Lankide vahel seisab jupp vanu jämedaid kuuski, varvastel kannikesed. Kindlasti raieküpsed, kui mitte üleseisnud. Kuused siis, mitte kannikesed.
Raketibaasis sõidetakse müramasinatega. Äärmiselt ebameeldiv. Raketiväelased on kogu maapinna betoneerinud ja alles pika ringikäimise ja maas sorkimise järel leian koha, kuhu telgivaiad annab suruda. Raketid kolisid siit ära siis, kui ma sündisin, ja edaspidi ladustati angaarides mõnda aega põllumajanduslikke mürkaineid. Keegi jobu on nülginud elusaid kaski.
Plärina-inimesed lahkuvad lõpuks, jättes endast maha ketšupihaisu. Vähemalt on saabunud õnnis vaikus ja linnud hakkavad arglikult jälle laulma.
GPS ütleb 17,7 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar