Magan sisse. Täna on see oluline, sest päev võib olla kas üle 30 km või veidi vähem või rohkem vähem.
Üks otsustamise parameeter pidi olema hommiku ärkamise tempo. Teine parameeter on taldade enesetunne. Sellega tundub kõik kombes. Kes oleks võinud arvata, et paar korda päeva jooksul tehtavad venitusharjutused mõjuvad nii, et hommikul ei esine liikumist robotite suvepäevade stiilis.
Hakkan kohe askeldama, panen paja tulele ja telgi eemale murule tahenema. Külm, hingeõhk on näha. Rästad juba kädistavad.
Kaardilt hakkavad ümberringi silma käskkohad Sae! Ja Suigu!
Keset Roelat on tore künklik mets. Teisel pool metsa on seltsimaja ja aias põõsa taga rehitsev naine. Küsib, kuhu lähen ja kas mul Roela kandis sugulasi on. Tema oli juba peaaegu ratastoolis, kui hakkas kepikõndi tegema. Igal hommikul kõnnib, juba neli kilomeetrit järjest.
Teisel pool Roelat on pikad tuulised kruusateed lõokesesädinaga pea kohal. Vett saab enne Tudusood Ädara jõest. Kena kuldse varjundiga soovesi. Algab mets, aga ega kruusatee veel seepärast lõpe. Näen sel aastal esimest korda maikellukesi õitsemas. Ja maikuu on juba möödas. Sõidab vastu rmk-lane, küsib, kuhu lähen ja soovitab laulda. Siin kubiseb karudest. Tuleb pähe laul „Pioneer ei karda hunti...“ Valjusti rääkimises olen ma siiski kõvem käsi kui laulmises.
On võimalik lõigata. Saab lõigata ära kas Punasoo lõkkekoha või nii Seljamäe kui ka Punasoo. Seljamäega on mul samas juba plaanid pesemise ja pika puhkepausi näol. Laotan telgi ka veel kuivama ja panen tahvli laadima. Paberkaardil on Seljamäe ja Punasoo lõkkekohtade nimed vahetuses.
Seljamäel on hoiatus kohaliku matkaraja kohta, mille algus olevat seoses kõrge veetasemega vee all. Matkatee kasutab sama rada. Äh, kui märg seal ikka olla saab, eksole. On kohati pisut üle labajala mingit soga. Veevälja keskel püüavad infotahvlid kallist matkajat kõnetada. Käib raba veerežiimi taastamine. Pealinnast tulnud turist võib nii oma valged põlvikud ära määrida. Peagi viib trepp oosile, millel kõndides saab vaadata paremale alla metsa ja vasakule alla rappa. Raja kõrval siltidel on järjejutt, aga paistab, et mul on olulised osad süžeeliinist läbimata.
Rada teeb tiiru ümber ühe noist sealsetest rabadest. Poolel teel on Punasoo lõkkekoht. See on nüüd ometi selline lõkkekoht, milleni ei pääse autoga. Võib istuda ja kuulata tuult puu otsas mühisemas, kägusid kuhugi kukkumas, raba kuumuses särisemas ja sipelgate sammumüdinat istepingil. See oleks küll olnud suur kahi, kui see jupp oleks jäänud käimata ja nägemata.
Pärast lõkkekohta langeb rada muu maapinnaga samale tasemele, tiirutab rabamännikus, tuleb korra kruusale ja paneb siis veelkord padinal metsa. Kulgeb raba ja metsa piiril. Raba on veidi kõrgemal, mets samblaselt salapärane. Rada eriti polegi, on vaid ajuti märgid puudel. Suure ringivahtimisega unustan karule laulda. Mustikad hakkavad õitsema. See jupp läheb kahtlemata kõige ägedamate matkateejuppide esiviisikusse, eriti koos pärastise tihnikus ragistamisega. Mulle lubatud karu õnnestus oma koolitamata lauluhäälega nüüd paraku küll ära hirmutada.
Veel kruusateed ja veidi asfalti. Palasi bussipeatuses on kaks pehmet tugitooli ja vähe konisid. Ainult kolm tükki.
Soosaare lõkkekoht on rajalt natuke eemal ja osutub onniks. Pingid sees on paraku nii kitsad, et kardan öösel maha prantsatada. Siis ikka telk. Liigse muruniitmise all siin ei kannatata, telgin onni ümber niidetud rajal. Istun nii kaua võililledes, kuni päike metsa taha kaob. Onnis elab väike must hiir. Hiljem peletan kogemata lendu telgi taga luusiva metskitse. Internetti on vähe.
GPS ütleb 32 km.
Hakkan kohe askeldama, panen paja tulele ja telgi eemale murule tahenema. Külm, hingeõhk on näha. Rästad juba kädistavad.
Kaardilt hakkavad ümberringi silma käskkohad Sae! Ja Suigu!
Keset Roelat on tore künklik mets. Teisel pool metsa on seltsimaja ja aias põõsa taga rehitsev naine. Küsib, kuhu lähen ja kas mul Roela kandis sugulasi on. Tema oli juba peaaegu ratastoolis, kui hakkas kepikõndi tegema. Igal hommikul kõnnib, juba neli kilomeetrit järjest.
Teisel pool Roelat on pikad tuulised kruusateed lõokesesädinaga pea kohal. Vett saab enne Tudusood Ädara jõest. Kena kuldse varjundiga soovesi. Algab mets, aga ega kruusatee veel seepärast lõpe. Näen sel aastal esimest korda maikellukesi õitsemas. Ja maikuu on juba möödas. Sõidab vastu rmk-lane, küsib, kuhu lähen ja soovitab laulda. Siin kubiseb karudest. Tuleb pähe laul „Pioneer ei karda hunti...“ Valjusti rääkimises olen ma siiski kõvem käsi kui laulmises.
On võimalik lõigata. Saab lõigata ära kas Punasoo lõkkekoha või nii Seljamäe kui ka Punasoo. Seljamäega on mul samas juba plaanid pesemise ja pika puhkepausi näol. Laotan telgi ka veel kuivama ja panen tahvli laadima. Paberkaardil on Seljamäe ja Punasoo lõkkekohtade nimed vahetuses.
Seljamäel on hoiatus kohaliku matkaraja kohta, mille algus olevat seoses kõrge veetasemega vee all. Matkatee kasutab sama rada. Äh, kui märg seal ikka olla saab, eksole. On kohati pisut üle labajala mingit soga. Veevälja keskel püüavad infotahvlid kallist matkajat kõnetada. Käib raba veerežiimi taastamine. Pealinnast tulnud turist võib nii oma valged põlvikud ära määrida. Peagi viib trepp oosile, millel kõndides saab vaadata paremale alla metsa ja vasakule alla rappa. Raja kõrval siltidel on järjejutt, aga paistab, et mul on olulised osad süžeeliinist läbimata.
Rada teeb tiiru ümber ühe noist sealsetest rabadest. Poolel teel on Punasoo lõkkekoht. See on nüüd ometi selline lõkkekoht, milleni ei pääse autoga. Võib istuda ja kuulata tuult puu otsas mühisemas, kägusid kuhugi kukkumas, raba kuumuses särisemas ja sipelgate sammumüdinat istepingil. See oleks küll olnud suur kahi, kui see jupp oleks jäänud käimata ja nägemata.
Pärast lõkkekohta langeb rada muu maapinnaga samale tasemele, tiirutab rabamännikus, tuleb korra kruusale ja paneb siis veelkord padinal metsa. Kulgeb raba ja metsa piiril. Raba on veidi kõrgemal, mets samblaselt salapärane. Rada eriti polegi, on vaid ajuti märgid puudel. Suure ringivahtimisega unustan karule laulda. Mustikad hakkavad õitsema. See jupp läheb kahtlemata kõige ägedamate matkateejuppide esiviisikusse, eriti koos pärastise tihnikus ragistamisega. Mulle lubatud karu õnnestus oma koolitamata lauluhäälega nüüd paraku küll ära hirmutada.
Veel kruusateed ja veidi asfalti. Palasi bussipeatuses on kaks pehmet tugitooli ja vähe konisid. Ainult kolm tükki.
Soosaare lõkkekoht on rajalt natuke eemal ja osutub onniks. Pingid sees on paraku nii kitsad, et kardan öösel maha prantsatada. Siis ikka telk. Liigse muruniitmise all siin ei kannatata, telgin onni ümber niidetud rajal. Istun nii kaua võililledes, kuni päike metsa taha kaob. Onnis elab väike must hiir. Hiljem peletan kogemata lendu telgi taga luusiva metskitse. Internetti on vähe.
GPS ütleb 32 km.
Lisa kommentaar