varustusest — panipaik

Loen alati huviga teiste matkajate varustuse kohta ja uurin pilte, et aru saada, mida keegi kasutab ja kas see võiks hea olla. Äkki on minusuguseid veel, teen neil elu lihtsamaks.

Ükski edaspidi nimetatavatest firmadest mulle paraku oma toodete kasutamise ja kiitmise eest ei maksa.

Oma varustuse vahetasin paar aastat tagasi järk-järgult välja kergema vastu, saades selleks inspiratsiooni ja juhiseid siit (https://www.backpackingnorth.com/ultralight-makeover-overview). Üllatuslikult ei olegi kergmatkamine spartalik elu kiletüki all ja lörtsivett juues. Nodi tuli osaliselt Ühendriikidest (tollimaks!), sest Euroopas on endiselt kõige kõvem matkaja see, kellel on kõige suurem ja raskem kott ja kõige kobakamad saapad. Osa üleminekust oli rahaliselt üsna kulukas, teine osa eeldas lihtsalt mittevajaliku kraami (nt ümbrised) koju jätmist. Vahetus annab tunda peamiselt selle läbi, et põiked rajalt kõrvale midagi uudistama või pildistama tulevad mängleva kergusega (kott max 14 kg). Varasema kotiga (keskmiselt 25 kg) ei tulnud need üldse. Ka ei pea ma enam sellepärast puhkama, et õlad või puusad oleks väsinud või kott muidu maadligi litsuks.

Kõige ümber on Bergans Helium 55 seljakott. Kaalub mõnikümmend grammi üle kilo ja on sellega tõsiusklike kergmatkajate meelest liiga raske, samas plussiks on peatsikott, kuhu saab panna päevasnäkid, esmaabipaki, päikeseprillid, kaardi, pealambi, taskunoa ja muud kiiret kättesaamist vajavad pisiasjad. Kott suurt vihma pidama ei ole mõeldud, mistõttu on kogu kraam pakitud kergetesse veekindlatesse kottidesse, mis kamba peale kaaluvad umbes 250 grammi.

Elan MLD (Mountain Laurel Designs) vigvamis, mis koosneb Duomid tarbist ja ühele inimesele mõeldud veekindla põhjaga putukavõrgust. Seisab püsti matkakepi najal. Matkakeppe ma kõndides enamasti ei kasuta, seega ongi neid kaasas ainult üks. Telgi eesruumis saab hoiustada kogu mandi ja vihmaga süüa keeta. Kogu elamine koos matkakepiga kaalub umbes 1200 grammi.

Magamiskotid on RABilt. Matka alguses oli Mythos 400 (660 g) ja teises osas Mythos 200 (475 g). Esimesega kannatab magada ka miinuskraadidega. Sees on siidist siselina (96 g), sest peen on ju magada valgete linade vahel. Hoiab ka magamiskoti puhtamana ning on külmaga lisakihiks minu ja pakase vahel.

Külje all on Therm-a-Resti õhkmadrats. Matka alguses kangem, pikem ja ligi pool kilo kaaluv, pärast lühem ja 230 grammi kaaluv. Õhkmadrats, sest see on soojem ja pisemaks pakitav kui mitte-puhutavad madratsid. Ma olen ju ikkagi külmavares. Igaks juhuks külmema ilmaga mati alla hõbedane termokile. Ei kaalu peaaegu midagi (45 g).

Vett keetsin seekord gaasiga. Soto WindMasteri kolme haruga pliit kaalub mõnusad 68 grammi. Gaasipurgi kaal oleneb purgi suurusest ja täituvuse astmest. Järelveo tõttu pidin arvestama ainult kuni nädalase gaasi- ja toiduvaru tassimisega. Toaksi pott, 700 ml, 90 grammi. Pika varrega lusikas, sooja hoidev kaanega joogitops ja pudrutops on kokku 140 g. Mugavusest ja ka seetõttu, et mulle ei meeldi eriti süüa teha, kasutan enamasti sellist toitu, mille jaoks tuleb ainult vett keeta. Tactical Foodsilt õhtusöögid, hommikuks kiirkaerahelbed, millesse on juurde segatud kuivatatud mustikaid ja jõhvikaid ja nt seedermänniseemneid vms. Hommikul kohv, õhtul tee. Lisaks müslibatoonid. Lõunat eraldi ei tee, vaid selle asemel näksin midagi iga natukese aja tagant: vinnutatud liha, näkileivad, pähklisegu, Mesikäpa küpsised, poe juures kohuke, jäätis või mõni puuvili. Keetmiseks võtan vett mõnest looduslikust veekogust, filtreerida Eesti tingimustes ei viitsi. Laagriplatsist kaugemal asuva vee tassimiseks Platypuse pehmed veepudelid (1+2 l), telgile lähedalt vee toomiseks Fjällräveni veekott. Joogipudelisse ostan kas värskat või mõnd vitamiinijoogi nime all turustatavat magustatud vedelikku. Toiduained on pakendatud taassuletavatesse kilekottidesse.

Kõndisin Salomoni kergetes jooksusussides. Jalanõude teema on ilmselt pea religioosne küsimus. Et kas goretex või mitte, kas pahkluud toetav või mitte. Mul oli peamiseks argumendiks kaal ja see, et vesi, mis sisse tuleb (sest ükskord tuleb ta nagunii), läheks võimalikult kiiresti välja. Seetõttu goretexi ei ole ja pahkluud ka ei toeta. Väga mõnus ja kerge on kõndida. Jalanõude kaal mõjutab testide kohaselt otseselt inimese kandevõimet. Ja noh, inimesed käivad nendega mägedes jooksmas, eksole.

Fjällräveni matkapüksid. Sest taskud ja karmi kohtlemist taluv materjal. Meriinovillast õhuke pikk aluspesu. Üks T-särk, ka meriino. Vest, alguses tihkem, pärast kapuutsiga. Algul kolm dressipluusi, pärast kaks. Kõik pehmed kihid peamiselt Icebreaker. Sulejope, alguses 470 grammi ja Vaude, pärast 360 grammi ja Montane. Riided on kaasas põhimõttel, et kõik peavad mahtuma üksteise otsa ja sellist seadistust peab matka jooksul ka vaja minema. Topelt- ja tagavara ei tassi. Ainsad asjad, mida olen nõus tassima, ilma et neid kasutaks, on vihmariided ja esmaabipakk. Sel korral oli riietega see jama, et alguses kõikuv temperatuur nõudis kogu komplekti hommikul ja õhtul selga, aga päeva jooksul pidi selle ära koorima ja kukil tassima. Väga tüütu. Muidugi müts, paar paari kindaid, torusall. Sokid, Lorpen ja Icebreaker. Arc’teryxi vihmajope (hirmus kallis, aga täiesti pommikindel ja 276 g) ja mingid suvalised vihmapüksid, võibolla Vaude.

Hügieeni on peotäis. HumbleBrush lastehambahari on poole kergem kui täiskasvanute oma (22 g) ja mahub ilusti mu hügieenitarvikute kotti. Hambapasta on väikses keeratava kaanega plasttopsis, kunagi oli seal ilmselt silmaümbruskreem või midagi. Näopesugeel ja päikesekaitse pisikestes potsikutes, huulevõie. Pisike rätt näo kuivatamiseks.

Esmaabipakis on plaastreid, rull- ja sporditeipi, põletusvastast geeli, veidi sidet ja paar valuvaigistit. Käärid on Leatherman Micra multitööriista küljes.

Blogimiseks Samsungi tahvel (511 g). Pildistamiseks Olympuse hübdiirkaamera koos lainurkobjektiiviga (626 g). Installeerisin seekord seljakoti vöökoti kohale ThinkTanki kaamerakoti. Kõndides jääb veidi käele ette, aga väga ei sega. Varasemast üle õla fotokoti kandmisest on õlg kuidagi väsinud. Kaks varuakut muidugi. Garmini eTrexi geps, sest rajamärgistuse tase kõigub laias kaares. Garmini inReach jälitusseade, peamiselt sotsiaalsetel eesmärkidel. Nokia nuppudega telefon. Poole kergem kui nutitelefon ja peab pea kaks nädalat laadimata vastu. Pisike GoalZero päikesepaneel energiavajaduse katteks, 420 grammi. Juturaamat, Loomingu Raamatukogu väljaanded on head kerged.

Mugavuse pärast 23-grammine istumisalus, mingist veidrast tööriista- vms poest ostetud. Kuna üldse ei hinga, siis hakkab tagumikul kohe väga soe.

Peaks vist enam-vähem kõik olema, leidsin varustusest ka mõned pildid.

siseosa saab riputuskoha olemasolul eraldi kasutada, näiteks laavus magamiseks

Kommentaarid

Kärt • 15. juuni 2020

Suur aitäh matkateest ja ka varustusest kirjutamast! Mu meelest on ka väga põnev lugeda, kuidas teised seda matkamise asja teevad ja sellest õppida.
Eriti suur kiitus selle eest, et viitsid fotoaparaati, tahvlit jms blogimiseks kaasa vedada ja ka blogida!
Ise olen teinud läbi arengu 25 kg seljakotist matka alguses viimaste matkade 7-8 kg kotini (koos 3-4 päeva söögi ja 1,75 liitri veega suvisel ajal) ja fotoaparaati enam kaasa pole võtnud, aga pärast siis aeg-ajalt kahetsen, et pilte pole. Aga sain nüüd sinu pilte vaadata ja kohti ära tunda.
Aitäh ka ultralight makeover lingi eest, asun seda kohe uurima (ise muutsin oma varustust peamiselt Mike Clellandi raamatu "Ultralight backbackin' tips" ja Andrew Skurka raamatu "The Ultimate Hiker's Gear Guide" järgi (elagu kassikonservikarbist tehtud 8g kaaluv piirituseküttel pliit ja 130g tarp).
Ma kõndisin Kauksi-Kadrina jupi eelmise aasta septembris ja nüüd eile lõpetasin Naisteraba-Penijõe jupi. Kadrina-Naisteraba osa käisin vahepeal 1-2 päevaste lõikudena ära.
Õnneks on inimesed ikka erinevad, nii on põnevam muljeid lugeda. Kui ma oleks matkapäevikut pidanud, siis rõhk oleks kohati hoopis mujal olnud. Näiteks oleks ma kindlasti halanud terve pika postituse Aidu karjääri killustikuhunnikulõigust, mis tundus täiesti ebanormaalne pind kõndimiseks. Tõenäoliselt oli asi mu olematu tallaga barefoot sussilaadsetes jalatsites ja natuke paksema tallaga oleks parem olnud.
Meeldiva üllatusena olid Rabivere, Varbola, Kõrvetaguse ja Susla lõkkekohal nüüd värsked laavud. Aga paistab siis, et Raketibaasi lõkkekohal, kus laavut betoonpinna tõttu hädasti vaja oleks, seda endiselt pole.
Jõudu ja vastupidavaid jalgu järgmisteks matkadeks!
Margus • 6. juuli 2020

Ma tahan ka selle loetu ja nähtu kohta öelda paar sooja sõna. Alati on väga põnev lugeda teiste matkajate tegemistest, eriti kui matkaja satub olema suurepärane sõnaseadja, kes oskab märgata ka ilusatest ja huvitavatest kohtadest pilti teha (suurepärane pildimaterjal illustreerimaks üht ägedat rännakut Eestimaa võrratu looduse keskel!). Äratundmisrõõmu oli palju, aga samas on jalgsi matkates muidugi võimalik rohkemat märgata kui rattaga sõites. Üldine rõõm matkamisest on aga ikka sama. Kaks asja veel, mis panid naeratama su blogis - konikükid ja käskkohad. Olen nende käskkohtade üle ka mõelnud ja nüüd võtsin käsile ka, uurisin. Mina loendasin neid kokku 59 :) Rassi ja Rõhu, Mangu ja Prassi, Vääna ja Kurna, Pilka ja Lusti - peab ju meeldima :) Aga sulle mõnusaid rännakuid siin- ja sealpool sood ka edaspidiseks :))
Anneli • 19. august 2020

Aitäh soojade sõnade eest, tõstis kohe suunurgad ülespoole :)
Üllar • 5. september 2020

Hea lugemini! Lõpuks on kg ja grammid need kõige tätsamad :-). Tegelen samuti selle kaalu vähendamisega. Alustasin ~24 kg ja hetkel jõudnud 19 kg. Tactical food-i esialgu ei raatsi kaasa osta. ja mõnest toiduainest ei raatsi ka loobuda nagu näiteks 250 g kaaluv mesi.
Paavo • 8. aprill 2021

Tundub, et pappi on "alla võtmiseks" ikka korralikult kulutatud :) Ma ise olen rahul, et mul on "ainult" 1860g kaaluv Milleti 60+10 kott, ülejäänud varustus on ilmselt ka umbes samast klassist. Soovitan sul kaaluda fotoka asemel korralikku 3 kaameraga (lai, tava, tele) nutitelefoni. Säästad umbes 420g ja saad jänestest ka ilma lähedale hiilimata korralikke pilte teha... ja võib juhtuda, et siis jääb tahvel ka koju :)
Kivi kotti!

Kommentaarid

Lisa kommentaar