Kõik
kolm matkateed on nüüd otsast otsani ära käidud.
Ka
seda viimast loen ennast siiski ühe hooga läbinuks, kuigi tehniliselt see päris
nii ei olnud. Algselt maisse planeeritud, hõlmas matk tegelikkuses maikuust
ainult esimese ja kaks viimast päeva. Kõndisin kevadest suvesse.
Kolm
matkateed
Teistest
matkateedest erines see viimane minu jaoks eelkõige aastaajalt. Kevadel on väga
lahe matkata. Pole palav, pole sääski, pole grillijaid lõkkekohtades. On hoopis
teised lilled kui suvel ja palju linnulaulu.
Teepikkus
jääb kahe teise matkatee vahele, kuigi võttis mul lühendatud päevade tõttu aega
pea sama palju kui Peraküla-Ähijärve matkatee. Maastik oli minu meelest kolme
tee võrdluses kõige mitmekesisem ja ka emotsioone kogesin seinast-seina.
Kruusa- ja asfaltteid tundus olevat vähem kui eelmistel matkateedel, ainult
viimase päeva kruusalõik Agusalu ja Alajõe vahel oli täielik õudus. Enamusel
päevadel olin aga tänulik suurepärase rajameistritöö eest.
Oandu-Ikla
rajal käisin jalad villi ja olin nendega matka lõpuni hädas. Ühe väikese varba
küüs jäi lõpuks Iklasse piiriposti juurde. Peraküla-Ähijärve raja kõndimise
ajaks olin õppinud villidega ümber käima, füüsiliselt miski ei vaevanud ja pidasin
end kangesti kogenud matkajaks. Ilmne märk, et ma seda polnud. Penijõelt Kauksisse
jalutamise ajaks olin kogu varustuse kergemaks vahetanud, kotti nagu polekski
seljas olnud ega jalanõusid jalgade küljes. See tegi maastiku vahtimise hoopis
nauditavamaks ja kogunes palju rajalt kõrvalepõikeid, mida ma varem raske
kotiga ei harrastanud.
Rajakaardid
ja lõkkekohtade varustatus on läinud paremaks.
Eriti ilusana jäid meelde Kasari jõe luha maastikud ja kraavikaldad, Järlepa tagune mets ja mitmed pärastised metsad, Rabivere kaitseala, Ohepalu oos, Paunküla ja Neeruti mäed, klindimets ja rada rannal, Kurtna järvistu, Tudusoo kant ja Agusalu kriivad.
Hindan
inimeste tegevust, kes on pikkade matkaradade loomise taga ja juures, rajameistrit
ja -hooldajaid. Mis puudutab RMKd kui organisatsiooni, siis on loogiline, et
kui RMK viib matkaja vaatama oma valdusi, siis on see ühtlasi retk
metsamajandamise tänapäeva, metsanduslik õpperada. Selline näeb ümbrus välja
praeguse metsamajandamise intensiivsuse juures. Edaspidi hakkab see nägema
välja kas parem või halvem, sõltuvalt vaataja maailmavaatest. Minu poolest
võiks matkatee üheks embleemiks vabalt olla nutta ulguv suure seljakotiga
vandersell keset raielanki rada taga otsimas.
Mind
teeb murelikuks, et kohti, kus ma ennast hästi tunnen, jääb järjest vähemaks.
Kadudes võtavad need kohad kaasa võimaluse ootamatusteks, võimaluse imestada ja
võimaluse imetleda midagi, mida ei ole teinud inimene inimese jaoks. See
ebaratsionaalne mõnutunne on midagi, mida majandus ja tehnoloogia mulle anda ei
saa. Õndsad on need, kes ei tea, et see olemas on, sest nad ei tea, mida nad
kaotavad. Looduses olemisest saadavat head enesetunnet tuleb nüüd nimetada
„ökosüsteemi teenusteks“. Seda peamiselt majanduskasvukummardajate ja
SKP-hüsteerikute jaoks, kelle meelest kui pole hinda, siis pole ka väärtust. Ei
teagi, mis on
jubedam, kas ökoloogilise katastroofi kaos või tehnoloogiliselt muundatud ja
kontrollitud maailm.
Aigar
Kallas võib rahulikult hingata. Ei ole enam väga kaugel päev, mil saame Islandi
kirjanikku Andri Snær
Magnasoni parafraseerides öelda, et puidutöösturid ja pelletijahvatajad võitsid,
metsad olidki oma aja lapsed (inspireerituna raamatust „Um tímann og vatnið“). Klindimetsadega
tuleb küll veidi pusimist ja peavalu. Teele Lember on kirjutanud: maakera ei saa päästa, vihmametsi ei saa
päästa, ookeane ei saa päästa, see viiks aktsiate hinnad alla.
Sain
teada, et on inimesi, kelle meelest mitu päeva järjest Eestimaa loodust
avastada on väga erandlik.
Kolm
häirivat tähelepanekut:
- varasema lindude koori asemel võib nüüd loendada, mitu lindu laulab;
- maanteemüha on pea igal pool taustaks, sest raiumata metsa ja maantee vahele on nii vähe puid jäänud, et puude taga ei ole enam metsa;
- hirmus palju prügi, mis ilmselt viitab sellele, kui tore on, et inimesed on matkarajad üles leidnud.
Kommentaarid
Lisa kommentaar