jäljed lumel

Seda toredam on hommikul näha otsast otsani sinist taevast. Akende vahel on ärganud mõned ööliblikad ja üllatunud sellest, et on päev.

Pärast pikka hommikusööki suusatame mööda metsateed edasi kuni tee lõppu ja sirgeldame seal Äijajõe kaldale oma jäljed. Jõgi on suures osas lume all, ainult mõnes kohas on lumes suur auk ja näha natuke jääd. Seisma jäädes kostab vaikset vulinat. Lumi on täis varjusid ja jälgi. Maja ümber olnud sirgete mändide asemel on nüüd kasekõverikud.  Üks loom on tulnud urust ja lumel jõele kelgutanud. Jõgi suubub piirijõkke, mille teisel poolel on Rootsi. Päike soojendab mõnusalt. Tuulevaikus. Keegi lind on teinud lumele lehvikuid. On kuulda üksikuid rasva- ja põhjatihaseid. Muud midagi.

Mööda teist harujõge jõuame lagendikule, kus on mootorsaanirada. Kasutame natuke maad seda ja läheme siis jälle oma teed, otse peatuspaiga suunas.

Päeva järgmine mõnus hetk on uue raamatu alustamine. Soomekeelne krimka, tegevus toimub Islandil.

Õhtuks on ennustatud nõrka virmalist. Virmaline on tõesti vaevumärgatav, väga kõhn ja niru. Arvestades vastu kõiki ennustusi selget taevast, on see virmalisest muidugi väga inetu. Pildistame siis niisama kuuvalgust ja toksime räätsu vastu lund.

Toas on kamin, kus saab rahustuseks vaadata põlevat tuld. See on klassikalisest kolmikust ka ainus. Voolav vesi on lume all ja töötava naise asemel logelev naine. Kaminas põletame ära kuludokumendid.