Lumevalgus.
See on esimene asi rongist väljudes. Kuigi ilm
on pilves, on lumi nii valge, et silmad hakkavad kohe vett jooksma. Kõik on neil
siin Soomes ka parem, isegi lumi on valgem.
Oleme Kolaris, Soome kõige põhjapoolsemas raudteejaamas. Millegipärast on mul tunne nagu peaks siin
millegagi kokku põrkama. Inimesed vantsivad piki raudteed suunas, kuhu
osutav nool lubab autovaguneid. Vagunid autodega on küll veel meie selja taga,
nagu Kalle väsimatult kinnitab, aga ega ilma estakaadita neid vagunist kätte ju
ei saa. Estakaad on noolega osutatud suunas. Ooteputkas kisavad lätlased.
Eestlased ja soomlased on igaks juhuks vait.
Auto käes, sõidame esmalt Äkäslompolosse. Öömajja
võib minna alles alates neljast ja Äkäslompolos on Evelyni ja Mattiase uus kohvik.
Sööme kohvikus esmalt hommikusöögi ja siis mõne aja pärast lõuna sinna otsa.
Evelyn sahmib nii palju edasi-tagasi, et ta kohv jahtub ära. Akna taga on
panoraam mägedele ja suusatavatele inimestele.
Riekko-nimelisse majakesse viib tee, mida guugli
kaart üldse teena ei tunnista. Majake on muidu tore, saunaga ja puha, aga
riided tuleb kõik panna diivanile hunnikusse. Valmistume minema ümbrust uurima,
aga jääme esmalt nõutult maja kõrvale vahtima. Puhtaks lükatud tee kõrval laiub
puusani lumi. Autos on sellisteks juhtumiteks räätsad. Isegi nendega vajub
inimene aeg-ajalt põlvesügavusse auku. Teeme mõned pildid karvastest mändidest
ja läheme sauna.
Lisa kommentaar