Lauri on värskelt soetanud õnge. See kvalifitseerub eripagasiks.
Transport 40 euri. Tagasi ka 40 euri. Kokku rohkem kui õng ise maksis.
On variandid: keerata rulli, murda pooleks, toppida hoiulaekasse (ei
mahu). Õnnestub anda infoletti hoiule. Soetame viina, et see
kalameestega lõhe vastu vahetada.
Kõrvalväravas ootavad Tõnis Mägi, Kärt Johanson ja Urmas Paet. Nemad lasti kindlasti õngedega pardale.
Lend väljub tund aega lubatust hiljem, sest Helsingis on halb ilm (Tallinna lennujaama info) või probleemid personaliga (lennuki kapteni info).
Helsingis on ebahelsingilik segadus, lõuna vaatega lennukile ja igav raamatupood.
Oslos on esialgu ainult kaks kotti: minu ja Lauri oma. Läheme Krõõbi kotiga seoses kotiinfopunkti otsima, kui ma suure hoo ja kõva kolakaga põkkun põrandaga. Saapapaelad jäid üksteise taha kinni ja enne maandumist tegin ma ilmselt suht kummalisi liigutusi. Minu kohale kummarduvad hoolitsevad norra inimesed. Reisiseltsilised kaovad parasjagu silmapiiri taha. Ubin ennast püsti ja liipan abistajaid kõrvale tõrjudes neile järele. Krõõbi kott on teisel lindil kui ebastandardne pagas...
Manustame Lauri võileivad ja hambapesuvee.
Harjutame tee-ise-check-inni. Tuleb välja, et kõik on minu vastutusel (ja kus on see naine, kes sinu eest vastutab?).
Põhjalik turvakontroll, kuigi tegemist on siselennuga, aga saapaid ei pea ära võtma, vaid tuleb asetada mingile jalajäljele. Lisaks kombatakse sääri. Turvakontrollis töötavad alati mingid katsumisfriigid, kes pärast käperdamist viisakalt tänavad.
Lend hilineb taas, seekord ootame suurt hulka hilinevaid inimesi.
All on millegipärast lumised mäetipud. Aga suusad jäid ju maha.
Meil on esirea kohad ja minul vaade kokpitti.
Lennuk maandub linnalähedasse randa. Kesköises lennujaamas suudame esimesest bussist maha jääda. Päike kaob parajasti künka taha. Püüame kinni teise bussi.
Hotell on kenal puust majadega tänaval. Siseneme meiliga saadud uksekoodi abil, leiame seifist uksekaardi. Toas vaade üle linna. All saab internetti ja teed. Ilmub norrakeelne tädi ja räägib vahet pidamata kellegagi.
Kasutamaks valget aega, läheme linna mööda hulkuma. Sadamas on kenad peegeldused vees ja maaliline päikesevalgus. Kell on üks öösel. Natuke nagu Palle maailm, ilm valge ja linn tühi. Ringi kõnnivad üksikud jääkarud, st inimesed t-särkides. Õhk ei ole just kõige soojem. Leiame üles maailma kõige boreaalsema Burger Kingi.
Toomingad õitsevad.
Kõrvalväravas ootavad Tõnis Mägi, Kärt Johanson ja Urmas Paet. Nemad lasti kindlasti õngedega pardale.
Lend väljub tund aega lubatust hiljem, sest Helsingis on halb ilm (Tallinna lennujaama info) või probleemid personaliga (lennuki kapteni info).
Helsingis on ebahelsingilik segadus, lõuna vaatega lennukile ja igav raamatupood.
Oslos on esialgu ainult kaks kotti: minu ja Lauri oma. Läheme Krõõbi kotiga seoses kotiinfopunkti otsima, kui ma suure hoo ja kõva kolakaga põkkun põrandaga. Saapapaelad jäid üksteise taha kinni ja enne maandumist tegin ma ilmselt suht kummalisi liigutusi. Minu kohale kummarduvad hoolitsevad norra inimesed. Reisiseltsilised kaovad parasjagu silmapiiri taha. Ubin ennast püsti ja liipan abistajaid kõrvale tõrjudes neile järele. Krõõbi kott on teisel lindil kui ebastandardne pagas...
Manustame Lauri võileivad ja hambapesuvee.
Harjutame tee-ise-check-inni. Tuleb välja, et kõik on minu vastutusel (ja kus on see naine, kes sinu eest vastutab?).
Põhjalik turvakontroll, kuigi tegemist on siselennuga, aga saapaid ei pea ära võtma, vaid tuleb asetada mingile jalajäljele. Lisaks kombatakse sääri. Turvakontrollis töötavad alati mingid katsumisfriigid, kes pärast käperdamist viisakalt tänavad.
Lend hilineb taas, seekord ootame suurt hulka hilinevaid inimesi.
All on millegipärast lumised mäetipud. Aga suusad jäid ju maha.
Meil on esirea kohad ja minul vaade kokpitti.
Lennuk maandub linnalähedasse randa. Kesköises lennujaamas suudame esimesest bussist maha jääda. Päike kaob parajasti künka taha. Püüame kinni teise bussi.
Hotell on kenal puust majadega tänaval. Siseneme meiliga saadud uksekoodi abil, leiame seifist uksekaardi. Toas vaade üle linna. All saab internetti ja teed. Ilmub norrakeelne tädi ja räägib vahet pidamata kellegagi.
Kasutamaks valget aega, läheme linna mööda hulkuma. Sadamas on kenad peegeldused vees ja maaliline päikesevalgus. Kell on üks öösel. Natuke nagu Palle maailm, ilm valge ja linn tühi. Ringi kõnnivad üksikud jääkarud, st inimesed t-särkides. Õhk ei ole just kõige soojem. Leiame üles maailma kõige boreaalsema Burger Kingi.
Toomingad õitsevad.
Lisa kommentaar