võtame tipu

Valeäratus kell viis. Krõõbil on kell norra aega keeramata.
Nillime alumisel korrusel kesise hommikusöögi ja kehva kohvi. Kedagi pole näha. Otsin just kohta, kuhu raha panna, kui ilmub mees, kes on nõus raha vastu võtma.
Kulgeme sadamasse, aga seal ei lähe mitte miski Lysnesisse teisipäeva hommikul 7:10 nagu internetis kirjas oli. St läheb esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel, aga mitte teisipäeval. Õige kai kõrval olev praam läheb Finnsnessi, mis on küll Senja saarega ühendatud sillaga, aga kuhu meil pole kavas minna. Praami ajatabel näitab kella neljast sõitu.
Viime kotid hotelli tagasi, kus pakutakse meile lahkelt tasuta kohvi ja internetti. Täname viisakalt ja võtame suuna teisel pool lahte kõrguva mäetipu suunas. Lauri on seal kunagi käinud ja on äge vaade nagu mäetippude puhul kombeks. Ületame silla ja küsime teed, mida väga hästi inglise keelt kõnelev naisterahvas meile põhjalikult juhatab. Muidu on linn veel suhteliselt vaikne.
Majad lõpevad, algab mets, mida läbistavad lumesulamisojad. Vesi on lume maitsega. Kõik on täis sõnajalgu ja lilli: kullerkupp, ojamõõl, tulikas, kurereha ja miski musta südamikuga valge lill, mille norrakad on ilmselt ise välja mõelnud, sest minu lillemälus sellist pole. Kõrgemal pool on siin-seal näha lund. Teine kevad.
Rada kerkib kõrgemale, puud jäävad madalamaks ja siis kaovad sootumaks. Ilmuvad kärppsed (just nii hääldatuna). Palav. Piknik kivil vaatega Tromsøle. Kell lubab veel poolt tundi, turnime tipu suunas. Tipp liigub iga natukese aja tagant kaugemale, st mis alt vaadates tundub tipp, ei ole seda sinnani jõudes enam sugugi. Kärbsed on kadunud, nüüd oleme ise nagu kärbsed, ronides mööda seina. Mida kõrgemale, seda rohkem paistab mägesid ja fjorde. Kell 12 on start alla tagasi.
Tulevad vastu hilisemad ärkajad, kõik kohalikud. Kaks meest jätavad meile osa oma kärbseparvest. Tekib pilvevine. Lauri hinnangul oleme läbinud 15 +/- 8 kilomeetrit.
Sööme poetrepil õuna ja logeleme pool tundi hotellis. Siis tagasi sadamasse. Lysnesisse kella neljane praam siiski ei lähe, vaid läheb kuhugi mujale. Meie mujale ei taha. Kõrvalkailt tundub aga startima taas praam Finnsnessi. Võtame selle. Uksel tuleb oma nimi, sünniaasta ja sihtpunkt öelda diktofoni. Info kasutuseesmärk jääb segaseks. Hakkab sadama.
Finnsnessis ei paista bussi saarele, küll aga paistab sinnapoole suunduv sild. Vantsime läbi vihma. Bussipeatustes pole kellaaegu ega muid silte. Korras nagu Norras? Saare esimeses bussipeatuses sööme kotitäie kuivatatud aprikoose. Bussi ei paista. Lähedalt baarist saame ümbruskonna kaardi, tee ja info, et buss Gryllefjordi läheb hommikul 5:30. Teeme baariletil uue plaani ja paneme telgi silla alla, olles enne tankinud tualetist magedat vett.
Võsa vahel on sammaldunud katusega ja muidu lontis olemisega piknikumajake. Keedame vett matkatoidu ja tee tarbeks. Pink ähvardab ümber kukkuda ja piirkonda asustavad sääsed. Selle restorani ristime nimega Täitmata Lubadused.
Eelmine
sekeldamine
Järgmine
oma bussijuht ja lukskämping

Lisa kommentaar

Email again: