Öösel jäävad traktorid siiski vait, aga hakkab kostma norskamist.
Hommikuks on pilv maani. Puder ja pakkimine.
Peab jõudma 8:21 Gryllefjordi keskusesse, et sõita Skalandi. Saame vaevalt 100 meetrit astuda, kui meie tuttav bussijuht meid üles korjab. Ja sõidame uuesti Torskenisse ja tagasi. Juht on abielus ukrainlannaga ja palju mööda Ida-Euroopat reisinud. Kirjeldab pikalt valgevenelast, kellega ta 1999. aastal Tallinnasse sattus ja Statoili läks, kus valgevenelane hüsteeriliselt kogu välismaist kraami kokku hakkas krahmama. Ilmselt said mõlemad kultuurišoki. Meiega lobisemise tõttu unustab bussijuht Torskeni lehed enda kätte. Buss toimetab muidu edasi ka lehti ja poodi kaupa. Täna on rohkem reisijaid, mitte enam ainult meie.
Bussivahetus Straumsbotnis, üks juht annab meid teisele üle ja selgub, et meie ennistine grupipilet sisaldab kogu marsruuti. Vihm. Nähtavus on pea olematu. Maandume vihmases Skalandis, kus poemüüja teatab, et see on küll väga ilus koht, aga täna pole seda hästi näha. Lohutab, et õhtuks läheb selgeks.
Proovime telkimiskoha osas saada pihta lähedalasuva matkaraja algusele, aga hindame vahemaid valesti ja marsime pikalt külast välja. Leiame kena koha künkal, vaatega fjordile, all jupp liivaranda. Sammal on nagu batuut.
Järgmise matkaraja otsinguil põrutame kuni Bøværini, kus tee otsa saab. See-eest on seal pikk liivarand ja kalurite majake kanajalgadel. Kõnnime pisut tagasi kohani, kus ennist puul punast märki nägin. Tee läheb üles mäkke ja peagi vaatame Bøværile ülevalt alla. Fjord on täis pisikesi saari ja sinist vett. Peame pilvepiiril piknikku kuivatatud puuviljadega ja tõmbame siis konkreetselt uttu. Või pigem pilve. Varsti põrkame kokku metsiseperega, kana koos tibudega. Suur lind annab korralduse varjuda ja sebib ärevuses ringi, kuniks pisut taandume. Läheme siis kiirelt mööda, enne kui tibudel kannatus katkeb ja nad peidukohast välja tulevad.
Udune mets, väändunud kased, paksult sõnajalgu ja kivid-lillepead. Siin elavad kindla peale trollid. Mäe tipus on platoo ja tihe udu (hurjuhh!). Leiame kivi alt aardekarbi ja koodi, mille internetti sisestamisel võib midagi võita. Kirjutame koodi üles ja karbis olevasse vihikusse oma nimed ja kuupäeva. Eelmised inimesed käisid mäel eile.
Rajamärgid lõpevad ja rada ise kaob ka ära. Kaardi järgi peaks minema rada teiselt poolt mäge järveni ja alla mereni, kus kuulu järgi on suurepärased valged liivarannad. Tõeline rannailm on ju ka. Saapad on loobunud vett pidamast ja lirtsuvad igal sammul.
Nõupidamise ja hääletuse tulemusel otsustame riskida ja oja vulina järgi edasi minna häältega 3:0. Laskume tihedas pilves mäest mööda kive, sammalt ja vett. Samblased kivid. Sammal-švamm.
Äkki ilmub miraaž. Nähtuse hingematvust illustreerib eriliselt pikk aeg ahhetamiste ja esimese fotoklõpsu vahel. All tundub esiti olema meri, mis on siiski järv, mille taga paistab valgelt helendav meri. Pilv liigub kiirelt ja osa pildist kord ilmub, kord kaob vatti. Täielik karoliine-hõbelõng. Krõõp on karoliine, mina olen hõbelõng ja Lauri see suure noaga röövel.
Järveni jõudes hargneme, Lauri paremalt, meie Krõõbiga vasakult. Rada peaks kaardi järgi minema paremalt, aga seda küll ei paista ja paremal tundub kallas hoopis järsem ka. Teisel pool järve on paat nimega "Suvi" ja tallutud kitsas rada ilmub taas. Läbi soo randa, kus on paksult kive. Kivid on teistsugused kui eilse mere ääres ja ka meri on teist värvi. Sokist tuleb sirinal vett.
Edasi läheb kruusatee, mida kaardi järgi ei peaks seal olema. Steinfjordi jõudes näeme silti, et tegemist on mingi ohtliku teega, mida mööda ei tohi käia. Või midagi.
Kui me ei taha läbi trollide tagasi ronida, siis on vaja minna läbi tunneli. Steinfjordstunnel, 1265 meetrit. Tunnelid on siin kitsad. Ja ilmselt kõige pimedamad kohad kogu polaarpäevas. Jään saba lõppu jaaniussikeseks, sest ma pole pidanud paljuks pealampi kaasa võtta. Kiirkõnd ja üks auto, mille möödumise ajaks vastu seina liibume. Kusagilt tilgub vett. Radooni pole.
Tagasi Skalandis, tutvume külaga. Kui Gryllefjord oli väga asustatud ja nägime lausa mitut autot, siis siin on paljud majad kas mahajäetud või müügis. Vastu tuleb meie nüüdseks juba teine tuttav bussijuht.
Poest saab seekord külmutatud lõhet ja ka külmutatud aedvilja. Kogume ajupuitu ja varume ojast vett. Grillime lõkkel (Lauri on hämmastav lõkkemeister!), sokid-saapad tule ümber reas. Eine on suurepärane.
Taamal mere peal selginebki, mis tähendab sõrmelaiust oranži riba tumedate pilvede ja silmapiiri vahel. Magamamineku ajaks on fjordi vastaskaldal korraks päike ja pärast päikese künka taha kadumist mäed tumesinised. Kolm väikest lindu kiusavad ühte suuremat.
Peab jõudma 8:21 Gryllefjordi keskusesse, et sõita Skalandi. Saame vaevalt 100 meetrit astuda, kui meie tuttav bussijuht meid üles korjab. Ja sõidame uuesti Torskenisse ja tagasi. Juht on abielus ukrainlannaga ja palju mööda Ida-Euroopat reisinud. Kirjeldab pikalt valgevenelast, kellega ta 1999. aastal Tallinnasse sattus ja Statoili läks, kus valgevenelane hüsteeriliselt kogu välismaist kraami kokku hakkas krahmama. Ilmselt said mõlemad kultuurišoki. Meiega lobisemise tõttu unustab bussijuht Torskeni lehed enda kätte. Buss toimetab muidu edasi ka lehti ja poodi kaupa. Täna on rohkem reisijaid, mitte enam ainult meie.
Bussivahetus Straumsbotnis, üks juht annab meid teisele üle ja selgub, et meie ennistine grupipilet sisaldab kogu marsruuti. Vihm. Nähtavus on pea olematu. Maandume vihmases Skalandis, kus poemüüja teatab, et see on küll väga ilus koht, aga täna pole seda hästi näha. Lohutab, et õhtuks läheb selgeks.
Proovime telkimiskoha osas saada pihta lähedalasuva matkaraja algusele, aga hindame vahemaid valesti ja marsime pikalt külast välja. Leiame kena koha künkal, vaatega fjordile, all jupp liivaranda. Sammal on nagu batuut.
Järgmise matkaraja otsinguil põrutame kuni Bøværini, kus tee otsa saab. See-eest on seal pikk liivarand ja kalurite majake kanajalgadel. Kõnnime pisut tagasi kohani, kus ennist puul punast märki nägin. Tee läheb üles mäkke ja peagi vaatame Bøværile ülevalt alla. Fjord on täis pisikesi saari ja sinist vett. Peame pilvepiiril piknikku kuivatatud puuviljadega ja tõmbame siis konkreetselt uttu. Või pigem pilve. Varsti põrkame kokku metsiseperega, kana koos tibudega. Suur lind annab korralduse varjuda ja sebib ärevuses ringi, kuniks pisut taandume. Läheme siis kiirelt mööda, enne kui tibudel kannatus katkeb ja nad peidukohast välja tulevad.
Udune mets, väändunud kased, paksult sõnajalgu ja kivid-lillepead. Siin elavad kindla peale trollid. Mäe tipus on platoo ja tihe udu (hurjuhh!). Leiame kivi alt aardekarbi ja koodi, mille internetti sisestamisel võib midagi võita. Kirjutame koodi üles ja karbis olevasse vihikusse oma nimed ja kuupäeva. Eelmised inimesed käisid mäel eile.
Rajamärgid lõpevad ja rada ise kaob ka ära. Kaardi järgi peaks minema rada teiselt poolt mäge järveni ja alla mereni, kus kuulu järgi on suurepärased valged liivarannad. Tõeline rannailm on ju ka. Saapad on loobunud vett pidamast ja lirtsuvad igal sammul.
Nõupidamise ja hääletuse tulemusel otsustame riskida ja oja vulina järgi edasi minna häältega 3:0. Laskume tihedas pilves mäest mööda kive, sammalt ja vett. Samblased kivid. Sammal-švamm.
Äkki ilmub miraaž. Nähtuse hingematvust illustreerib eriliselt pikk aeg ahhetamiste ja esimese fotoklõpsu vahel. All tundub esiti olema meri, mis on siiski järv, mille taga paistab valgelt helendav meri. Pilv liigub kiirelt ja osa pildist kord ilmub, kord kaob vatti. Täielik karoliine-hõbelõng. Krõõp on karoliine, mina olen hõbelõng ja Lauri see suure noaga röövel.
Järveni jõudes hargneme, Lauri paremalt, meie Krõõbiga vasakult. Rada peaks kaardi järgi minema paremalt, aga seda küll ei paista ja paremal tundub kallas hoopis järsem ka. Teisel pool järve on paat nimega "Suvi" ja tallutud kitsas rada ilmub taas. Läbi soo randa, kus on paksult kive. Kivid on teistsugused kui eilse mere ääres ja ka meri on teist värvi. Sokist tuleb sirinal vett.
Edasi läheb kruusatee, mida kaardi järgi ei peaks seal olema. Steinfjordi jõudes näeme silti, et tegemist on mingi ohtliku teega, mida mööda ei tohi käia. Või midagi.
Kui me ei taha läbi trollide tagasi ronida, siis on vaja minna läbi tunneli. Steinfjordstunnel, 1265 meetrit. Tunnelid on siin kitsad. Ja ilmselt kõige pimedamad kohad kogu polaarpäevas. Jään saba lõppu jaaniussikeseks, sest ma pole pidanud paljuks pealampi kaasa võtta. Kiirkõnd ja üks auto, mille möödumise ajaks vastu seina liibume. Kusagilt tilgub vett. Radooni pole.
Tagasi Skalandis, tutvume külaga. Kui Gryllefjord oli väga asustatud ja nägime lausa mitut autot, siis siin on paljud majad kas mahajäetud või müügis. Vastu tuleb meie nüüdseks juba teine tuttav bussijuht.
Poest saab seekord külmutatud lõhet ja ka külmutatud aedvilja. Kogume ajupuitu ja varume ojast vett. Grillime lõkkel (Lauri on hämmastav lõkkemeister!), sokid-saapad tule ümber reas. Eine on suurepärane.
Taamal mere peal selginebki, mis tähendab sõrmelaiust oranži riba tumedate pilvede ja silmapiiri vahel. Magamamineku ajaks on fjordi vastaskaldal korraks päike ja pärast päikese künka taha kadumist mäed tumesinised. Kolm väikest lindu kiusavad ühte suuremat.
Lisa kommentaar