Läheme kaugemaid paiku vaatama.
Hakatuseks seikleme mööda küla ja otsime autorenti
taga. Leiame silte ja lukus uksi, tülitame inimesi. Üks koht on siiski lahti,
bensiinijaama kõrval. Saame pisikese Nissani ja sõidame Megalo Livadi suunas.
Terve see osa saarest, mis jääb Megalo Livadi ja Koutalase vahele, on täis äranarritud maastikku ja roostetanud kaevandusseadmeid. Vaske ja rauda on saarel kaevandatud juba antiikajast, aga alles 1869 anti kaevandamiseks välja esimene kuninglik dekreet. Kaevandamise õiguse saanud äriühingud kaua ei püsinud, vaid suundusid kärmelt pankrotti. Omanikuvahetused sisaldasid nii rikkaid Konstantinoopoli kreeklasi, brittide ja prantslaste raha kui ka Saksa sõjatööstuse huve. Saarel leidub muuhulgas alumiiniumit sisaldavat boksiiti, mida ettevõtmise kõige viimases etapis ammutati, kuni 1963. Kui varud vähenesid, tootmiskulud läksid üles ja metallihinnad alla, panid peremehed kirkad varna. Enne jõudsid nad veel hukata neli töölist aastal 1916, streigi käigus, kus nõuti 8-tunnist tööpäeva ja palgatõusu. Selle järel läks parajaks märuliks ja pahased töölised loopisid hukkaja kohapeal kividega surnuks.
Küla servas laguneb vaikselt kaevandamisest maha jäänud kraam: eikuhugi viiv sild, takjatesse kasvanud raudteerööpad, roostetanud vagunid. Ala on ringi uitamiseks avatud kõigile, kes tahavad nuputada, mida mingi vidinaga tehti ja miks kõik nii läks. Veedame oma nina igale poole toppides varemete vahel suure jupi päevast.
Järgmiseks läheme otsima saare kõige kõrgemat mäge Troulost. Umbes 580 meetrit kõrge, kõrgus varieerub vastavalt allikale, mida lugeda. Teel sinna näeme eemalt kuulsat valget hellenistlikku vahitorni, mida oleme enne tagajärjetult mööda valet rada otsimas käinud. Troulose juures on hirmus kõva tuul. Täna on üldse väga tuuline. Leiame koha, kust ilmselt üles minnakse, tundub tehtav. Aga külm ja kõht tühi. Natuke nagu tahaks, aga väga ei viitsi. Teeme pildi ära ja sõidame kurrutatud teel edasi.
Loodame, et saare teises otsas leidub soe ja tuulevaikne rannariba, kus lugeda, ujuda ja kaasavõetud võileivad ära süüa. Platis Gialose rannas on kolm väikest lahte. Kõige suuremas ja ümaramas paistab pealtvaates kõige rahulikum vesi. See-eest on seal jaht, millest täidetakse kogu ümbrus tümpsuga. Tuul on ka ja päikese ette tuleb niru pilv, mis nagu kleebitult sinna tükiks ajaks jääb. Istume kapuutsidesse mähitult kivil ja sööme võikud ära. Vette väga ei tõmba. Rannal on rida puid, taamal soine ala, laheservas kihilised kivimoodustised. Puude otsas säutsuvad varblased ja ringi lendab punasekirju liblikas. Prahti väga palju pole. Vaatame sisse ka pisikesse keskmisse lahte, kus on tuulevaiksem, aga mitte palju soojem.
Kuna on selgunud, et kõik tuul on siinpool saart, sõidame teisele poole tagasi. Küla kõrval poolsaare tipus paistab kaardi järgi olevat midagi huvitavat. Tsilipakia laht. Ongi huvitav. Kitsas kiviklibune rannariba ja sellest sisemaa poole kõrkjaid ja linnuhääli täis laguun. Vesi on vaikne, läheb kiiresti sügavaks. Aga päike on juba nii madalal, et peale paari pildi ei tee me siin midagi. Diivanil lugemine tundub ahvatlevam. Pärast mõningaid sisseoste sinna ka maandume.
Terve see osa saarest, mis jääb Megalo Livadi ja Koutalase vahele, on täis äranarritud maastikku ja roostetanud kaevandusseadmeid. Vaske ja rauda on saarel kaevandatud juba antiikajast, aga alles 1869 anti kaevandamiseks välja esimene kuninglik dekreet. Kaevandamise õiguse saanud äriühingud kaua ei püsinud, vaid suundusid kärmelt pankrotti. Omanikuvahetused sisaldasid nii rikkaid Konstantinoopoli kreeklasi, brittide ja prantslaste raha kui ka Saksa sõjatööstuse huve. Saarel leidub muuhulgas alumiiniumit sisaldavat boksiiti, mida ettevõtmise kõige viimases etapis ammutati, kuni 1963. Kui varud vähenesid, tootmiskulud läksid üles ja metallihinnad alla, panid peremehed kirkad varna. Enne jõudsid nad veel hukata neli töölist aastal 1916, streigi käigus, kus nõuti 8-tunnist tööpäeva ja palgatõusu. Selle järel läks parajaks märuliks ja pahased töölised loopisid hukkaja kohapeal kividega surnuks.
Küla servas laguneb vaikselt kaevandamisest maha jäänud kraam: eikuhugi viiv sild, takjatesse kasvanud raudteerööpad, roostetanud vagunid. Ala on ringi uitamiseks avatud kõigile, kes tahavad nuputada, mida mingi vidinaga tehti ja miks kõik nii läks. Veedame oma nina igale poole toppides varemete vahel suure jupi päevast.
Järgmiseks läheme otsima saare kõige kõrgemat mäge Troulost. Umbes 580 meetrit kõrge, kõrgus varieerub vastavalt allikale, mida lugeda. Teel sinna näeme eemalt kuulsat valget hellenistlikku vahitorni, mida oleme enne tagajärjetult mööda valet rada otsimas käinud. Troulose juures on hirmus kõva tuul. Täna on üldse väga tuuline. Leiame koha, kust ilmselt üles minnakse, tundub tehtav. Aga külm ja kõht tühi. Natuke nagu tahaks, aga väga ei viitsi. Teeme pildi ära ja sõidame kurrutatud teel edasi.
Loodame, et saare teises otsas leidub soe ja tuulevaikne rannariba, kus lugeda, ujuda ja kaasavõetud võileivad ära süüa. Platis Gialose rannas on kolm väikest lahte. Kõige suuremas ja ümaramas paistab pealtvaates kõige rahulikum vesi. See-eest on seal jaht, millest täidetakse kogu ümbrus tümpsuga. Tuul on ka ja päikese ette tuleb niru pilv, mis nagu kleebitult sinna tükiks ajaks jääb. Istume kapuutsidesse mähitult kivil ja sööme võikud ära. Vette väga ei tõmba. Rannal on rida puid, taamal soine ala, laheservas kihilised kivimoodustised. Puude otsas säutsuvad varblased ja ringi lendab punasekirju liblikas. Prahti väga palju pole. Vaatame sisse ka pisikesse keskmisse lahte, kus on tuulevaiksem, aga mitte palju soojem.
Kuna on selgunud, et kõik tuul on siinpool saart, sõidame teisele poole tagasi. Küla kõrval poolsaare tipus paistab kaardi järgi olevat midagi huvitavat. Tsilipakia laht. Ongi huvitav. Kitsas kiviklibune rannariba ja sellest sisemaa poole kõrkjaid ja linnuhääli täis laguun. Vesi on vaikne, läheb kiiresti sügavaks. Aga päike on juba nii madalal, et peale paari pildi ei tee me siin midagi. Diivanil lugemine tundub ahvatlevam. Pärast mõningaid sisseoste sinna ka maandume.
Lisa kommentaar