lendamisest

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et Kalle ei ole Küklaadidel käinud ja ka minu ihalus logelemise järele mõnel Kreeka väikesaarel ei ole kuhugi kadunud. Kaks asjaolu kummutasid argumendid lendamise vältimiseks. Esiteks tuleb välja, et paar kuud töötamist annab juba õiguse puhkusele, pealegi makstakse nüüd puhkamise eest. Seda pole juba viisteist aastat olnud. Teiseks jõuab nädalase koolivaheajaga siiski saarele minna, kui piirduda ühe saarega.
Järgnev jaur puudutab lendamist ja selle mõjusid. Keda see ei huvita, võib selle osa vahele jätta. Homme on juttu juba sihtpunktist.

Viimastel aastatel olen püüdnud näidata, et reisimine ei pea tingimata sisaldama lendamist ja lendamise alternatiiv pole tingimata isiklik maanteetransport. Seikluseks ei pea isegi riigipiiri ületama. Pikemal trassil sunnib lennukist loobumine muidugi nuputama ja kallim on tihti ka. Nuputamine samas on hea, sest hoiab aju vormis, ning reisimine ongi luksus.
Maad ja vett mööda liikumisel saab teekond sihtpunkti seikluse osaks. Paremini tajutav on läbitud vahemaa pikkus ning maastike, inimeste, toidu ja valuuta muutumine. Mida kaugemale minna, seda kauemaks tuleks sinna jääda, et kulutatud kilomeetreid õigustada, selmet kiiresti edasi-tagasi sahmida.
Lendamisega käivad kaasas kasvuhoonegaasid, müra, kondensjäljed. Keskmine lennusõit paiskab internetis rippuvate uuringute kohaselt õhku sama koguse süsihappegaasi nagu aastane autokasutus. Aga milline autokasutus? Igapäevaselt jala või jalgrattaga liikudes tuleb see kogus üsna pisike. Ma pean muidugi arvestama nädalavahetuse väljasõitudega. Rehkendades kokku auto läbisõidu, ametlikud tehnilised näitajad ja selle, et enamasti oleme autos kahekesi, saab tulemuseks, et minu transportimisest autoga lendub aastas õhku veidi üle 400 kilo süsihappegaasi. Kalkulaator rahvusvahelise tsiviillennunduse organisatsiooni ICAO kodulehel ütleb Tallinn-München-Ateena-Frankfurt-Tallinn marsruudi süsinikuemissiooniks 305,2 + 293,4 kg/CO₂ inimese kohta, kokku 589,6 kg. Lõunamaal prassimise heastamiseks ei tohiks ma kolmveerand aastat autosse istuda.  Kes sõidab autoga rohkem, võib kolmveerandi aasta eest kaugemale lennata, eksole.

Keskkonnateadlikele inimestele suunatud lennuagitaatorid toovad letti terve joru õigustavaid ja leevendavaid meetmeid: biokütus, süsinikuindulgents, otselennud, turistiklass, kerge pagas.
Lennuki süsinikuemissioon sõltub väga paljudest faktoritest: lennuki kere ehitus (pikematel lendudel reeglina laiemad kered), lennu pikkus (maandumine ja õhkutõus emiteerivad rohkem kui õhus püsimine), inimeste istumise tihedus (reisijaklass), kütuse ja mootori efektiivsus, lennutrajektoor, mootori töötamise aeg lennujaamas seistes, kaal (lennuk, inimesed, pagas). Õigustuste loetelust kolmel viimasel, vahemaandumiste arvul, inimeste pakkimise tihedusel ja nende massil, on sisu. Esimese kahega on keerulisem.
Süsinikuheite kompenseerimine tähendab, et kahju püütakse kusagil heastada. Püütakse. Osa kahju ja kusagil mujal. Mõistlikum ja odavam oleks jätta kahju tekitamata, aga see on ilmselt väga primitiivne mõtteviis. Seepärast eelistan süsteemi indulgentsiks nimetada. Selle peamine eesmärk on panna inimesi end paremini tundma.
Põllumaa kasutamine lõbureisideks olukorras, kus viljaka põllumaa hulk väheneb kosmilise kiirusega tundub ka rumal. Ka jäetakse kogu selle keskkonnasõbraliku transpordi trummi löömise käigus mugavalt arvesse võtmata, et täna ei osata ühegi taastuva energiaallikaga saavutada sellist kuumust, mida on vaja päikesepaneelide tootmiseks või terase töötlemiseks (turbiinilabad). Juppide tootmine ja transport käivad seni fossiilse kütuse toel. Lisaks metallide kaevandamisega segipööratud maastik ja hävitatud elupaigad. Süsinikuneutraalset transporti pole praegu olemas ja biokütus pole siin mingi erand. Kahju tekib lihtsalt kusagil mujal.
Aga kui ikkagi lennata. Mõju on ka sellel, mida sihtpunktis teha. Käia jala või sõita autoga. Vahetada iga paari öö järel hotelli või olla ühes kohas, et poleks vaja nii palju rätikuid ja linu pesta. Jätta välja minnes toas tuled põlema või ära kustutada. Osta pudelivett kohas, kus kraanivesi kannatab juua, või mitte osta. Osta mõttetuid suveniire ja toetada ohustatud liikidega kaubitsemist või mitte. Toetada laste kerjama saatmist ja muud orjakaubandust või mitte. Jätta raha kohalikule ettevõtjale, et ta ei peaks küttima ninasarvikut või üle mere Euroopasse ujuma. Või toetada hargmaiseid hiigelettevõtjaid. Kirjutada memuaare, mida inimesed loevad, paar neist saab piisava emotsiooni kätte ja jätab ise ringi lendamata. Või kirjutada nii, et reisimine paistaks kõigiti ebameeldiv.
Lennuhäbi õigustamiseks kirjutamine ei muuda suurt midagi, aga kui keegi saab siit mingit sorti inspiratsiooni, siis ei ole see olnud mahavisatud vaev. Tean kõike seda, aga lähen ikka. Kui me teame, aga teeme ikka, tähendab see hariduskorüfeede sõnul, et me pole tegelikult aru saanud. Aga võibolla ka seda, et lendamine on liiga odav ja liiga lihtne. Peaks olema ajavõidu ja emissioonide võrra kallim.
Illustreerimaks ennist esitatud väidet, et mittelendamine on põnevam, ei ole kogu lennureisist kirja panna isegi mitte kümnendikku sellest, mida saab kirjutada bussireisist Lvivi. Tallinna lennujaamas on segadushetk, kui lisaks hiigelsabade vaatlemisele avastame, et kodus tehtud check-inni ja käsipagasiga võime otse turvakontrolli suunduda. Kui Saksamaal öelda, et sa ei kavatse sinna jääda, ei kontrollita mitte midagi. Kreeklased suhtuvad dokumentide vaatlemisse umbes nii tõsiselt nagu ma arvasin neid suhtuvat.
Metroo, Piraeus. Lärmakas restoran. Nad suitsetavad siin endiselt ebameeldivalt palju.