Pärast üllatuslikku lahustuvat kohvi vantsime
sadamasse.
Täidame ankeedi, mis pärast jälle kedagi ei
huvita.
Praam on suur, istuda võib ükskõik kuhu, mida on sakslastele keeruline selgeks teha. Turiste siiski on. Läbi vihmaviirulise akna paistavad tee äärde jäävad saared.
Orienteerume öömajani, valime kolme rõduga toa teisel korrusel. Toaotsingutel oli kriteeriumiks raamatulugemise lesila olemasolu nii rõdul kui ka toas. Sellist polnudki nii lihtne leida. Me kummagi 8-kilosest pagasist umbes kilo on raamatuid.
Ennetamaks kordumakippuvat küsimust, kas kodus ei saa lugeda, siis tõesti. Millegipärast ei ole kodus lugemine pooltki nii efektiivne kui Kreekas. Lõpetan neljanda osa Asimovi Asumi-sarjast ja jätkan vahelduseks Klaus Manni Mefistoga, mida sai just Draamateatris vaatamas käidud.
Saar on kivine, sadama äärde ja tagapool mäe otsa on kuhjatud valgeid siniste akendega majakarpe. Tänava otsas pakutakse korralikku kohvi, värskelt pressitud mahla ja soolaseid pannkooke. Meiega seltsib kass, kellel on kaelas pärlid. Selle järgi tunneme ta pärast ära.
Varume tuppa moona, kohtame uuesti oma kassi ja kaevume raamatutesse. Vihma hakkab õnneks ka uuesti sadama. Meie ärapõlatud tuppa kolivad sisse venelased.
Enne õhtusööki leiame allkorrusel lahtise ukse ja vehime sealt sisse ühe pokaali. Meil on toas millegipärast ainult üks. Inimeste komme uksi mitte lukustada on meeldiv.
Õhtusöögi kõrval sahiseb meri ja põlevad liiva torgatud tõrvikud. Lillekastides istuvad kassid, kõrvallauas lärmavad venelased. Kõige kohal paistab kuu.
Praam on suur, istuda võib ükskõik kuhu, mida on sakslastele keeruline selgeks teha. Turiste siiski on. Läbi vihmaviirulise akna paistavad tee äärde jäävad saared.
Orienteerume öömajani, valime kolme rõduga toa teisel korrusel. Toaotsingutel oli kriteeriumiks raamatulugemise lesila olemasolu nii rõdul kui ka toas. Sellist polnudki nii lihtne leida. Me kummagi 8-kilosest pagasist umbes kilo on raamatuid.
Ennetamaks kordumakippuvat küsimust, kas kodus ei saa lugeda, siis tõesti. Millegipärast ei ole kodus lugemine pooltki nii efektiivne kui Kreekas. Lõpetan neljanda osa Asimovi Asumi-sarjast ja jätkan vahelduseks Klaus Manni Mefistoga, mida sai just Draamateatris vaatamas käidud.
Saar on kivine, sadama äärde ja tagapool mäe otsa on kuhjatud valgeid siniste akendega majakarpe. Tänava otsas pakutakse korralikku kohvi, värskelt pressitud mahla ja soolaseid pannkooke. Meiega seltsib kass, kellel on kaelas pärlid. Selle järgi tunneme ta pärast ära.
Varume tuppa moona, kohtame uuesti oma kassi ja kaevume raamatutesse. Vihma hakkab õnneks ka uuesti sadama. Meie ärapõlatud tuppa kolivad sisse venelased.
Enne õhtusööki leiame allkorrusel lahtise ukse ja vehime sealt sisse ühe pokaali. Meil on toas millegipärast ainult üks. Inimeste komme uksi mitte lukustada on meeldiv.
Õhtusöögi kõrval sahiseb meri ja põlevad liiva torgatud tõrvikud. Lillekastides istuvad kassid, kõrvallauas lärmavad venelased. Kõige kohal paistab kuu.
Lisa kommentaar